Ma vaatasin päikese aknasse. Luulet

„Ma vaatasin päikese aknasse” on Jaan Kaplinski luulekogumik, mis ilmus 1976. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Raamat sisaldab luuletusi, mille kaudu autor käsitleb elu ja aja mõistmisega seotud sügavaid küsimusi. Luuletustes kõlab tugev isiklik toon, kus valitsenud on üksinduse ja otsingute teema – elu igatsus ja uskumus, et isegi kui igapäevaelu on täis kahtlusi, peab inimesele jääma kindel usaldus oma tee ja alguse vastu.

Kogumiku esimene luuletus „MEELETUS KOPUTAB AKNALE” toob esile neid samu teemasid – elu ja uskumuse keerukuse teemat. Luuletuses räägitakse eksistentsiaalsetest küsimustest, mis puudutavad inimese otsingute mõtet ja elu mõtte leidmise püüdlusi. Tüüpiline Kaplinski luule, mille kaudu ta küsib, kas uskumine, lootus ja eesmärgid, mille poole püüdleme, on ikkagi lõppkokkuvõttes alles, kui midagi suuremat ja elusamat on saavutatud. Tema sõnad peegelduvad looduses ja elus, otsides üles „saart” või elu tõde, mis oleks sarnane mingi kadunud eluallika või sooja maaga, kuhu minna.

Jaan Kaplinski on üks Eesti kirjanduse suurkujusid, kes on tuntud oma sügavalt filosoofiliste ja looduse tähendust mõtestavate luuletuste poolest. Ta räägib inimkonna igikestvatest küsimustest, nagu elu, aja, uskumuste, mälestuste ja looduse seosed. Kaplinski luule kajastab isikliku ja universaalse vahelise suhte otsingut ning on tihti täis kahtlusi ja unistusi. „Ma vaatasin päikese aknasse” toob esile autori ainulaadse võime sõnastada elu lihtsuses peituvaid sügavaid tõdesid ja inimeste igatsusi.