Ma vaatasin päikese aknasse. Luulet

MEELETUS KOPUTAB AKNALE
kuivanud pihlakavitsaga
vaadates kuidas koon ämblikuvõrku
endast tüdinud enese ümber
kui vaid jätkuks usku läbi nende päevade
et olen alles algus
enda algus endale antud tõotus
minna leidma Saart
ja leida
ent kas iga mööduja tuul ei naera
juba tühjaks mu usku ja lubadusi
ja kas algus ei saa enne lõpuks
kui midagi tärgata jõuab
mu tõdede lainetaval maal
kas ei raiu kirves kätt küljest
enne kui kruusi tõstagi jõuan
kruusi kuhu pidin otsima
eluvett kadunud lätteist
oma ootajatele põuasel maal