Diskursus

Jaak Urmeti „Diskursus“ on mitmekihiline teos, mis põimib päevikuvormis mõtisklused, kultuurikommentaarid ja autobiograafilised tähelepanekud. Raamatu nimetus vihjab keelelisele ja ühiskondlikule eneseväljendusele, ent sisult on tegemist isikliku, vahel lausa intiimse sissevaatega kirjaniku ja kriitiku argipäeva, mõttemaailma ja loomeprotsessi. Urmet kirjutab end lahti ühiskondlikest hoiakutest, kirjanduse tähendusest ning ajastu ilmingutest, tehes seda oma käekirjale omase otsekohesuse ja keelelise täpsusega. Teoses vahelduvad filosoofilised arutlused, olmelised märkused ja kultuurilised viited, mille kaudu joonistub välja pilt inimesest, kes ei lepi pealiskaudsuse ega vaikimisega.

„Diskursus“ ei järgi kindlat süžeed ega lineaarsust, vaid pigem pakub killustatud, fragmentaarset ülesehitust, mis loob mulje pikast, katkendlikust vestlusest lugejaga. Tekstis põimuvad päevapoliitika, kirjanduselulised nähtused ja isiklikud tähelepanekud, mis loovad üheaegselt nii ajastudokumendi kui ka subjektiivse peegeldusruumi. Urmeti toon on sageli sarkastiline, aga mitte küüniline; tema tekst ei pelga vaidlust ega ebamugavust, vaid kasutab neid kui vahendeid teravdatud tähenduste loomiseks. Samas on ta tähelepanelik keele ja tähenduste vastu, mistõttu iga lõik mõjub kaalutletult ning kujundlikult, kuigi vormilt vaba ja voolavana.

Jaak Urmet on eesti kirjanik, kriitik ja esseist, kes on tuntud ka pseudonüümi Wimberg all. Tema looming on sageli keelekeskne, mänguline ja analüütiline, ühendades isikliku kogemuse ja laiema ühiskondliku konteksti. „Diskursus“ sobitub tema varasema loomingulise käekirjaga, kuid samas esindab see Urmetit kui vaatlejat ja kaasalööjat ühiskondlikus vestluses. Teos ei paku valmislahendusi ega kindlaid vastuseid, kuid kutsub mõtlema ja küsima – miski, mida diskursus oma parimal kujul alati peakski tegema.