Salakivi. Jutustus pronksiajast

Jaak Sarapuu jutustus „Salakivi“ viib lugeja kaugesse pronksiaega, kus ühiskond alles kujuneb ja loodusel on igapäevaelus keskne roll. Lugu keskendub noorele peategelasele, kes satub muistse hõimu elu keerdkäikude keskele. Tema teekond algab kogemata leitud kummalise kiviga, millel arvatakse olevat üleloomulikke omadusi. Salapärane ese äratab hõimu vanemate, tarkade ja ka võimujanuste huvi ning tõmbab noormehe kaasa sündmuste ahelasse, kus tuleb langetada otsuseid, mis mõjutavad kogu kogukonna tulevikku. Jutustuse kaudu avanevad lugejale toonase eluolu, tööriistade, uskumuste ja sotsiaalsete suhete kihistused.

Teoses põimuvad realistlik kujutlus ajastu argipäevast ja müütiline maailmapilt, mis toona inimeste elu mõtestas. Autor loob pildi maailmast, kus loodusjõudude tähendus on määrav ning kus teadmised ja kogemused antakse edasi jutuvestmise, märkide ja uskumuste kaudu. „Salakivi“ ei keskendu pelgalt peategelase seiklustele, vaid käsitleb ka võimu ja teadmiste rolli ühiskonnas, noore inimese küpsemist ja valikute raskust. Ehkki tegevus leiab aset tuhandeid aastaid tagasi, on teemasid ja dilemmasid, mis haakuvad hästi ka tänapäeva väärtusküsimustega – usaldus, julgus, vastutus ja teadmise hind.

Jaak Sarapuu on eesti autor, kelle loomingus on olulisel kohal ajalugu ja rahvapärimus. Tema teosed keskenduvad sageli noore inimese kasvamisele maailmas, kus vanad teadmised põimuvad uute otsingutega. „Salakivi“ kuulub Sarapuu ajalooliste jutustuste hulka, kus fiktsioon toetub kultuuriloolisele uurimusele ja elutruule detailitäpsusele. Autor on suutnud luua loo, mis räägib ajast, mida me ei tunne isiklikult, kuid mis kõneleb meid puudutavatel üldinimlikel tasanditel.