Kollendavate väljade vahelt. Külajutte aastaist 1973-1977

Jaak Sarapuu teos „Kollendavate väljade vahelt. Külajutte aastaist 1973–1977“ toob lugejani valiku proosapalu, mis lähtuvad autori tähelepanekutest ja kogemustest Eesti maaelust 1970ndate keskpaigas. Raamat koosneb lühijuttudest, milles peegelduvad külaelu argised sündmused, väikesed kokkupõrked, huumoriga vürtsitatud karakterid ning lood, kus tõsine ja koomiline tihti põimuvad. Sarapuu ei romantiseeri maaelu, kuid ka ei käsitle seda traagiliselt; tema lähenemine on tasakaalukas, detailitruu ja empaatiline, andes edasi elu oma tavalises käigus – koos selle vaiksete rõõmude, tülikate juhtumiste ja mõtlikkust tekitavate hetkede vooluga.

Iga jutt seisab iseseisvana, kuid neid seob autori püsiv tähelepanu inimeste käitumise ja omavaheliste suhete vastu. Tegelasteks on kohalikud elanikud – taluperemehed, traktoristid, külapoe müüjad, metsamehed ja pensionärid –, kelle sisemaailma Sarapuu avab nappide vihjete, situatsioonide ja nappide dialoogide kaudu. Looduse kujutamine, eriti kollendavate viljapõldude ja küladevahelise ruumi kaudu, annab kogu tekstile omapärase visuaalse ja atmosfäärilise mõõtme. „Kollendavate väljade vahelt“ ei ole mitte niivõrd sündmuste raamat, vaid atmosfääri ja hoiakute raamat – lühikeste hetkede ja tähelepanekute kogum, kus paistab läbi ka peen sotsiaalne kriitika ja mõistvalt terav pilk maaühiskonna muutumisele.

Jaak Sarapuu (1935–2014) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes oma loomingus keskendus sageli just maaelule ja väikeste kogukondade sisemisele dünaamikale. Tema jutustused ja miniatuurid pälvisid tunnustust nii oma keelekasutuse kui ka inimliku soojuse poolest. Sarapuu oskus märgata detaili ja anda sellele tähenduslikkust iseloomustab ka käesolevat kogumikku. „Kollendavate väljade vahelt“ on näide sellest, kuidas lühivorm võib olla ühtaegu humoorikas, elutark ja sotsiaalselt tundlik – ilma et see vajaks suuri sõnu või keerukaid süžeepöördeid.