Hecuba pärast. Kirjutisi teatrist ja draamast 1969-1994

Jaak Rähesoo kogumik „Hecuba pärast. Kirjutisi teatrist ja draamast 1969–1994” koondab rohkem kui kahekümne viie aasta jooksul kirjutatud esseid, arvustusi ja mõtisklusi, mis käsitlevad nii eesti kui maailmateatri arenguid, lavastusi, näitekirjandust ja teatrikultuuri laiemalt. Autor lähendab teemat süvitsi, ühendades filoloogilise täpsuse, kultuurilise kontekstitaju ja isikliku teatrikogemuse. Pealkiri viitab antiikteatri figuurile Hecubale, kuid samas ka laiemale küsimusele: mida tähendab draama ja teater pärast tragöödia algset ajastut – kaasaegses kultuuris, ajaloos ja ühiskonnas?

Rähesoo tekstid liiguvad nii klassikaliste näidendite analüüsist (nt Shakespeare, Ibsen, Beckett) kui ka eesti lavastuste ja autorite käsitluseni. Ta ei piirdu pelgalt kirjeldustega, vaid seob nähtusi filosoofilise ja esteetilise mõttega, otsides teatris inimese kogemuse universaalseid jooni. Oluline osa kogumikust on ka refleksioonid eesti teatri arengust eri perioodidel, sh 1970.–80. aastate lavastused, kus ideoloogiline surve ja loominguline otsing eksisteerisid sageli kõrvuti. Rähesoo eristub oma võimest vaadelda teatrit kui mõttelist ja eetilist ruumi, mitte pelgalt esitust. Ta on huvitav nii teatriloolasena kui ka mõtlejana, kes suudab ühendada kriitika ja loomingulise tõlgenduse.

Jaak Rähesoo (sündinud 1941) on eesti kirjandusteadlane, tõlkija ja teatrikriitik, kelle panus ingliskeelse kirjanduse vahendamisel eesti kultuuri ning eesti kultuuri tõlgendamisel rahvusvahelises kontekstis on märkimisväärne. Tema töö on alati kandnud tugevat analüütilist ja keeleliselt tundlikku joont, mis teeb tema teatrikirjutised ajakohasteks ka aastakümneid pärast nende valmimist. „Hecuba pärast” on väärtuslik kogumik kõigile, kes tunnevad huvi teatri mõtestamise, ajaloo ja esteetika vastu – see ei ole pelgalt teatriraamat, vaid kultuurilooline peegel, mis kõneleb ajast, vaatenurkadest ja inimeseks olemise pingetest laval ja selle ümber.