Teateid surmast

“Teateid surmast” on Jaak Jõerüüdi jutustustekogumik, mille andis välja Perioodika 1987. aastal. Väljaanne kuulub autori 1980. aastate loominguperioodi ning peegeldab tema tollast stiili ja mõttelaadi. Kogumiku üldiseks raamiks on elu ja surma piiril tasakaalutlevad olukorrad, mida käsitletakse nii sümboolsel kui ka realistlikul tasandil. Raamat koosneb mitmest lühemast tekstist, millest igaüks avab surma ja inimliku hapruse teemat oma nurga alt.

Kogumiku sisukorda kuuluvad jutustused “Esimesi teateid surmast”, “Keskmine riik”, “Pikkade randade valge liiv”, “Pärast suurt külma” ja “Teateid surmast”. Tekstidesse on põimitud eksistentsiaalsed küsimused, mis puudutavad inimese haavatavust, ajaloolisi muutusi ja mälu. Lood liiguvad eri miljööde vahel, andes lugejale mitmekihilise arusaama sellest, kuidas inimene tajub oma kaduvust. Erinevad jutustused on ühendatud temaatilise ühisosa kaudu, mis teeb kogumikust tervikliku ja mõtestatud terviku.

Jaak Jõerüüt (sündinud 1947) on eesti kirjanik, diplomaat ja poliitik, kes on tuntud nii oma ilukirjanduse kui ka ühiskondlike tegevuste poolest. Tema varasem looming keskendub sageli eksistentsiaalsetele teemadele ja inimese sisemaailma otsingutele, hiljem on ta avaldanud ka mälestusteraamatuid ja esseistikat. Lisaks kirjanduslikule tegevusele on Jõerüüt olnud aktiivne ühiskonnaelus – ta kuulus Eesti Kongressi ja on töötanud diplomaadina mitmes riigis. “Teateid surmast” kuulub tema varasemasse proosasse, mida iseloomustab poeetiline väljenduslaad ja sügavamõtteline atmosfäär.