Raisakullid 1. osa

Jaak Jõerüüdi romaan „Raisakullid“ (1. osa) kujutab nõukogudeaegse intelligendi eluolu ja sisemisi heitlusi ajastul, mil vaimsed püüdlused ja ideoloogiline surve tihti vastakuti satuvad. Teose keskmes on noore kultuuritegelase Arvi sisemine areng ja tema suhestumine nii isikliku kui ühiskondliku keskkonnaga. Romaanis vahelduvad argipäevased stseenid enesereflektsioonidega, milles peegeldub peategelase püüe mõtestada oma eksistentsi maailmas, kus looming, lojaalsus ja ellujäämine sageli vastuoluliselt põrkuvad. Arvi suhted kolleegide, lähedaste ja süsteemiga avavad akna intellektuaalse inimese keerulisse ellu hilisnõukogude Eestis.

Romaani esimeses osas ei keskenduta pelgalt tegevusliinile, vaid olulisel kohal on sisekaemus, stiililine täpsus ja mõtisklev hoiak. Autori keelekasutus on kujundlik, kuid samas distsiplineeritud, luues tasakaalu poeetilisuse ja argise täpsuse vahel. Arvi mõtisklused puudutavad loomingulist vabadust, eetikat ja kultuurilise rolli tähendust ühiskonnas, kus eneseväljendusvõimalused on piiratud. Teos ei anna selgeid vastuseid, vaid suunab lugeja kaasa mõtlema, mis on vaimse sõltumatuse hind ning millest koosneb inimese identiteet keset ideoloogilist ühetaolisust. Ka kõrvaltegelased on mitmetahulised ja esindavad erinevaid hoiakuid, mis annavad ruumi laiemaks ühiskondlikuks tõlgenduseks.

Jaak Jõerüüt (sündinud 1947) on eesti kirjanik, diplomaat ja ühiskonnategelane, kelle looming ulatub ilukirjandusest esseede ja publitsistikani. „Raisakullid“ on tema varasema loomingu üks kesksemaid teoseid, milles avaldub sügav huvi inimese ja süsteemi vahekorra vastu. Hiljem on Jõerüüt tuntust kogunud ka poliitilisel areenil, ent tema kirjanduslikud tööd on jäänud püsivalt oluliseks osaks eesti kultuuriloost. „Raisakullide“ esimene osa sillutab teed järgnevale, kus Arvi areng ja suhe ühiskondliku tegelikkusega veelgi teravnevad, säilitades autori isikupärase vaate maailma sisemisele loogikale.