Leping. Õpetajad

Jaak Jõerüüdi varasema loomingu hulka kuuluv teos „Leping. Õpetajad” koosneb kahest lühiproosavormis kirjutatud jutust, mis keskenduvad inimese ja ühiskonna vaheliste suhete pingeväljadele. Esimeses loos, „Leping”, on tähelepanu all indiviidi ja süsteemi vaheline vaikiv kokkulepe – sisemine kompromiss, mille kaudu inimene kohandub teda ümbritseva maailmaga, andes samas midagi iseendast. Tegelaste läbielamised avavad moderniseeruva ühiskonna taustal sügava eksistentsiaalse küsimuse: kas kohandumine on ellujäämine või reetmine iseenda vastu. Lugu liigub vaoshoitud tempos, rõhutades sisemisi mõttevooge ja kergesti märkamata jäävaid, ent määravaid hetki.

Teine jutt, „Õpetajad”, keskendub inimese kujunemisele teadmiste ja autoriteedi valguses. Siin seotakse isiklik areng ja maailmapilt õpetajatega, kes ei esinda ainult teadmisi, vaid ka ideoloogilisi või eetilisi suundumusi. Lugu käsitleb õpetamise ja kasvatamise ambivalentsust – kuidas õpetajad kujundavad, ent samal ajal piiravad. Jõerüüt ei anna moraalseid hinnanguid, vaid asetab tegelased olukordadesse, kus nad peavad valima loovuse ja kuulekuse, vabaduse ja struktuuri vahel. Kujundikeel on napp, kuid mitmekihiline, luues psühholoogilise pingevälja, mis jääb saatma ka peale loo lõppu.

Jaak Jõerüüt (sündinud 1947) on eesti kirjanik ja diplomaat, kelle looming on sageli isiklike ja ühiskondlike pingete ristumiskohas. Tema tekstid on tihti filosoofilise alatooniga, otsides vastuseid küsimustele, mida ei esitata otse. „Leping. Õpetajad” kuulub tema varasemasse loominguperioodi, mil valitsevad vaikse resistentsuse ja vaimse analüüsi motiivid. Hilisemalt on Jõerüüt tegutsenud ka Eesti välisteenistuses ja ühiskondlikus elus, kuid kirjandus on jäänud tema eneseväljenduse oluliseks osaks.