Kaitsekiht

Jaak Jõerüüdi esikkogu „Kaitsekiht“ koondab luuletusi, mis kirjutatud 1970. aastate alguses, ajastul, mil noor eesti luule püüdis väljenduda uues, sisemiselt pingestatud ja mõtlemisele suunatud keeles. Kogus ei ole kerget meeleolu ega igapäevaste asjade kirjeldust, vaid tekstidesse on koondunud jõuline sisekõne, intellektuaalne pinge ja pidev piiride kompamine. „Kaitsekiht“ tähendab siin midagi enamat kui sõna otsene tähendus – see on kujund, mis viitab inimese vaimsele kestale, tema enesekaitsele maailma ootuste, ideoloogilise surve ja ka isikliku haavatavuse eest.

Luuletused on vormiliselt tihedad, sageli aforistlikud ja kujundirohked, pakkudes lugejale võimalust tõlgendada neid mitmel tasandil. Jõerüüt käsitleb üksikisiku suhestumist maailmaga, tajupiire, vaikuse ja sõna vahelist pinget. Samuti ilmneb noore autori huvi inimese sisemaailma vastu, milles on vähem selgust ja rohkem küsimusi. Tekstides on vähe lüürilist soojust või loodusekaemust – pigem domineerib analüütiline pilk, mis otsib tähendusi mitte nähtavates asjades, vaid selles, mida sõnad varjavad. Paljud luuletused mõtestavad olemist olukorras, kus rääkimine ja vaikimine on võrdselt laetud seisundid.

Jaak Jõerüüt on eesti kirjanik ja diplomaat, kelle loominguline tee sai alguse just luulega. Hiljem on ta tuntust kogunud ka proosaautorina ning avaldanud esseid ja romaane. „Kaitsekiht“ on tema esimene luulekogu, milles peegelduvad nii ajastu vaimsed vastuolud kui ka autori püüe luua omaenda poeetiline keel. Jõerüüdi hilisemas loomingus säilib sama tähelepanelik ja nõudlik hoiak keele ja mõtte vastu, mida see varane kogu juba selgelt esile toob.