Igavene suvi

Oma novellikogus kujutab autor eilse tänapäeva linlaste, põhiliselt oma eakaaslaste elu, suhtumisi, mõtte- ja tundemaailma. Novellide valdavalt iroonilisse hoiakusse põimuvad lüürilised toonid.
”Läbi pimenevate õhtute ja külma vihma ajasin minagi koerana kõigi tuntud ja tundmatute eelkäijate jälgi selles linnas, Mozarti jälgi ja Camus' äädikakurkide jälgi, ajasin omaenda jälgi, jättes tahes-tahtmata kusagile sinna oma südame, nagu poleks tõesti muud elus teha kui eelaimusi täita ning südant kaotada.
Nagu kõikjal ja alati, tüütasid mind turistideparved, ma põiklesin nende eest, kadusin tühjadele kõrvaltänavatele ja pagesin vanadesse äärelinna õlletubadesse.
Ainult ühte kohta läksin vahetevahel tagasi, kus teadsin turistegi olevat, sinna, kus asub Praha maailmakuulsaim at aktsioon: vana raekoja astronoomiline kell.
Seal seisis terve parv inimesi, ajades kaelu õieli. Ja saabuski täistund, juba viibutaski luukere jälle oma kondist kätt, kelluke tilises, luugid kargasid lahti, ülal tornis paukusid suured kellad, apostlid pöörasid kordamööda oma palge maailma poole. Mõtle järele, surelik! Luukere on vikatiga alati valvel! Siis kire kähinal kukk ja selleks korraks oli kõik.
Taevas Praha kohal läikis sinisena, püsis mahe ja kuldne septembripäev. "