Usu mind

Raamat “Usu mind” kujutab noore inglise näitleja Claire’i teekonda New Yorgis. Claire elab viisa- ja rahamures, seega võtab ta vastu tööotsad, millega advokaadid testivad abielumeeste truudust. Ta läheb kohtumistele, salvestab vestlusi ja annab materjali klientideks olevatele naistele. Ühe sellise töö järel leitakse üks naine surnuna. Uurijad kahtlustavad, et mõrv võib olla seotud Claire’i peibutusmissioonidega, ning paluvad tal jätkata rolli sootuks teisel eesmärgil. Claire peab kehastama naist, kes püüab pääseda ligi kahtlusalusele mehele, ning ta nõustub, sest see on tema ainus võimalus hoida tööd ja elada linnas edasi. Romaan jälgib, kuidas roll ja päriselu segunevad, kuidas lavalise teksti märkused tungivad argipäeva ning kuidas salk inimesi – politseinikud, juristid, psühholoogid ja teatrikaaslased – hakkab üksteise motiive kahtluse alla seadma.

Teos liigub stseenide kaupa ning paneb lugeja jälgima, kumb on parasjagu üleval: lavastatud dialoog või spontaanne olukord. Raamat näitab, kuidas usaldus tekib ja mureneb, kuidas pealtnäha lihtsad ametid – peibutustöö, järelevalve, ütluste võtmine – seovad inimesed sõlme. Põnevik toob sisse ka kirjandusliku telje: katkendite lugemine, rolli ehitamine, teksti kordamine peegeldab ülekuulamiste rütmi. Claire jälgib, kuidas teised teda loevad, ja avastab, et ka enda sõnad toimivad nagu repliigid, mis juhivad vastase järgmise käigu. Lugu ei otsi ilustatud selgust, vaid näitab, kuidas eesmärk nihkub iga uue stseeni järel. Pinge kasvab mitte poogitud pöördest, vaid sellest, et ühel hetkel ei tea enam, kas keegi räägib õigust või mängib järjekordset proovi.

J. P. Delaney on briti kirjanikunimi, kelle teosed liiguvad psühholoogilise põneviku ja kaasaegse romaani piiril. Autor kasutab lavastuslikke võtteid, täpset stseenijaotust ja rollimängu motiivi, et uurida usalduse, identiteedi ja kontrolli teemasid. Delaney varasemad menukid tõid talle rahvusvahelise lugejaskonna ja avasid ukse eri keelte tõlgetele. Kirjanik seab tegelased ruumidesse, kus reeglid on näiliselt lihtsad, kuid kus iga kokkulepe sisaldab varjatud tingimusi. Nõnda ehitab ta teoseid, milles süžee ei sõltu üksnes sündmusest, vaid ka sellest, kuidas tegelased tõlgendavad ja esitavad oma rolli. “Usu mind” jätkab seda suunda ning seob näitlejatöö praktilised võtted uurimise ja ülekuulamiste mehhanismidega.