Viie sõrme harjutus

J. M. Ilvese romaan „Viie sõrme harjutus“ on psühholoogiline põnevik, mis uurib inimese käitumise varjatud kihistusi ja identiteedi murenemist olukorras, kus kaob piir tegelikkuse ja sisemaailma vahel. Loo keskmes on noor mees, kes satub pealtnäha lihtsast seigast alguse saava sündmuste ahela tõttu järjest sügavamale sisemisse kriisi ja välisesse segadusse. Romaan käivitub vaiksel, peaaegu tähelepandamatul moel, kuid pinget hoitakse alal ka siis, kui toimuv jääb argiseks – just alateadvuse pealetung, mälestuste moonutumine ja tõlgenduste hargnemine loovad loo tegeliku draama.

Teos liigub vaheldumisi mineviku ja oleviku vahel, kusjuures jutustaja usaldusväärsus on pidevalt kahtluse all. Viie sõrme motiiv on korduv sümbol, mis seob omavahel lapsepõlve trauma, kehalise kogemuse ja isiksuse lagunemise protsessi. Lugejat ei juhita selgete vastusteni, vaid suunatakse tähele panema detaile, seoseid ja katkestusi, mis loovad tunnetuse pigem atmosfäärist kui sündmustikust. Keelekasutus on täpne ja kohati minimalistlik, rõhutades sisepinget ja vaimset ebakindlust. Lugu kulgeb suletud ruumides, vaimse isolatsiooni ja üksilduse tunnetuses, peegeldades kaasaegse inimese eksistentsiaalseid pingeid.

J. M. Ilves on pseudonüümi taga tegutsev Eesti autor, kelle looming seob krimipõneviku ja psühholoogilise draama elemente. Tema varasemad teosed on tuntud dünaamilise ülesehituse ja tugeva narratiivse fookuse poolest, kuid „Viie sõrme harjutus“ eristub varasemast vaiksema tooni ja sisemaailma rõhutamise kaudu. Tegemist on teosega, mis nõuab lugejalt tähelepanelikkust ja valmisolekut eksida – ning just see eksimine loob romaani keskse kogemuse. See pole lihtne lugu süüst ja lunastusest, vaid peegeldus sellest, kuidas identiteet võib killustuda just siis, kui inimene kõige rohkem püüab end mõista.