Nukumaja

J. M. Ilvese kriminaalromaan „Nukumaja“ on Eesti nüüdiskirjanduse põnevuslugude seas omanäoline ja mõjus teos, mis ühendab klassikalise detektiiviloo elemente psühholoogilise pingestatusega ning terava ühiskondliku alatooniga. Romaani keskmes on uurija Martti, kellele usaldatakse kummaline juhtum: linnas on leitud mahajäetud hoonest pealtnäha süütu, ent häirivalt lavastatud stseen – nukkude ja nurgataguste detailide kaudu kujundatud makett, mis imiteerib elulisi olukordi. Mida sügavamale Martti juhtumi uurimisse laskub, seda keerulisemaks ja häirivamaks muutub selle sisu, tuues päevavalgele hirmuäratavaid vihjeid tegelike kuritegude kohta.

Romaan ei keskendu pelgalt sündmuste lahendamisele, vaid avab järk-järgult ka peategelase sisemaailma – tema üksindust, läbielamisi ja eetilisi kahtlusi. Uurimiskäik on aeglane ja pinev, vaheldudes tagasivaadetega ning paralleelsete sündmustega, mis lisavad loole sügavust ja mitmekihilisust. „Nukumaja“ pealkiri saab mitmetähendusliku tähenduse: see ei viita üksnes kuriteopaiga kujundusele, vaid ka inimlike rollide ja käitumismustrite teatraalsusele. Lugejat hoitakse teadmatuses kuni viimaste lehekülgedeni, kus pealtnäha juhuslikest detailidest moodustub tervik, mis ühtviisi üllatab ja häirib.

J. M. Ilves on varjunimi, mille all on ilmunud mitmeid Eesti krimikirjanduse tõsiseltvõetavamaid teoseid. Tema lood paistavad silma mitte ainult meisterliku pingekruvimise, vaid ka keelelise täpsuse ja psühholoogilise sügavuse poolest. „Nukumaja“ on hea näide kirjaniku oskusest ühendada krimiloole omane struktuur ühiskonnakriitilise peegelduse ja isiklike dilemmadega. See ei ole pelgalt meelelahutuslik müsteerium, vaid ka peegeldus inimese haavatavusest ja vajadusest mõista, mis jääb nähtava pinna alla. Teos sobib lugejale, kes hindab sisukust, mitmekihilisust ja moraalset pingestatust oma põnevuskirjanduses.