Veeuputus

Prantsuse kirjaniku J. M. G. Le Clézio romaan „Veeuputus“ viib lugeja sisekaemuslikule rännakule, kus peategelase isiklik eksistents sulandub suurematesse ühiskondlikesse ja looduslikes muutustes. Lugu järgib François Bessonit – tundlikku, maailmast ja iseendast võõrandunud meest –, kes elab anonüümses suurlinnas ja tunnetab end ümbritseva lagunemise keskpunktis. Tema päevad on täidetud tähelepanekutega tänavaelust, argistest vestlustest, vihmastest kõnniteedest ja sisemisest vaikimisest. Le Clézio ei paku klassikalist süžeed ega selgeid lahendusi, vaid loob meditatiivse ja voolava teksti, mis uurib üksindust, moraalset vastutust ja igavikulisi küsimusi inimese kohalolust maailmas.

Romaani struktuur peegeldab selle sisu – katkendlikud mõttekillud, sisemonoloogid ja aeglaselt liikuvad kirjeldused sulanduvad teineteiseks ning loovad atmosfääri, kus aeg on pidevas lahustumises. François’ pilgu läbi jälgib lugeja ka linnaruumi muutumist: katkine asfalt, lagunevad majad, määrdunud vesi ja katkematud vihmasabinad muutuvad võrdkujudeks sisemisest seisundist. Le Clézio keelekasutus on poeetiline ja samas askeetlik, keskendudes peenetele nüanssidele ning vältides liigset emotsionaalset ekspressiivsust. See on raamat, mis nõuab aeglast ja keskendunud lugemist, olles rohkem filosoofiline mõtisklus kui traditsiooniline romaan.

J. M. G. Le Clézio on Nobeli kirjanduspreemia laureaat, keda iseloomustab sügav huvi marginaliseeritud inimeste, looduse ja kultuurilise identiteedi vastu. Tema looming on ulatuslik ja mitmekülgne, ulatudes jutukogudest reisikirjadeni, kuid alati on ta keskendunud inimese ja maailma vahekorra intiimsele uurimisele. „Veeuputus“ esindab hästi tema introspektiivsemat ja lüürilisemat stiili ning sobitub tema loomingu sellesse ossa, kus maailm ei ole pelgalt taust, vaid teadvuse peegeldus. Eesti keelde on romaani vahendanud kirjastus Eesti Raamat, hoides alles autori tekstile omase rütmi ja meeleolu.