Elizabeth Costello. Kaheksa õppetundi

J. M. Coetzee teoses „Elizabeth Costello. Kaheksa õppetundi“ avaneb lugejale ebatavaline romaanivormis mõtisklus, mille keskmes on vananev kirjanik Elizabeth Costello. Raamatu peatükid kujutavad endast esinemisi, loenguid ja mõttevahetusi, kus Costello esitab oma arusaamu kunstist, eetilisest vastutusest, loomade kohtlemisest, usust ja teadmisest. Iga „õppetund“ on kui iseseisev episood, ent koos moodustavad need mitmekihilise portree naisest, kes seisab eluõhtu künnisel ja on sunnitud kaaluma oma seniste veendumuste kaalukust. Romaani struktuur võimaldab autoril põimida esseistlikud arutlused ilukirjandusliku väljendusega, viies lugeja filosoofilisele rännakule, mille keskmes on inimese sisekõne ning katse mõista maailma ja iseennast.

Elizabeth Costello on Coetzee loomingus korduv tegelane, kes esmakordselt ilmus juba varasemas tekstis, ent selles teoses saab ta peategelaseks, kelle kaudu autor kõneleb isiklike ja ühiskondlike eetiliste dilemmade üle. Tekst liigub teadlikult reaalsuse ja kujutlusvõime, loengu ja eluloo piiril, tekitades pideva nihke selle vahel, mida tegelane esindab ning mida autor tegelikult ütleb või ei ütle. Paljuski on tegemist Coetzee metatekstuaalse enesevaatlusega, kus ta käsitleb kirjaniku rolli ühiskonnas ning kirjutamise eetikat. Costello seisukohad ei ole alati üheselt mõistetavad ja nende esitamine ei eelda lugejalt nõustumist, vaid mõtestamist.

Lõuna-Aafrika päritolu J. M. Coetzee on Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle loomingut iseloomustab sügav filosoofiline taust, emotsionaalne vaoshoitus ja intensiivne eetiline keskendumine. Tema teosed käsitlevad tihti moraalseid piire, võimu ja kannatust ning nihutavad ilukirjanduse žanri piire. „Elizabeth Costello“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi, kus ilukirjandus ja essee segunevad, pakkudes intellektuaalselt nõudlikku, ent mõjusat lugemiskogemust.