Barbarite ootel

J. M. Coetzee romaan „Barbarite ootel“, mis ilmus eesti keeles 1989. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, on allegooriline lugu võimust, hirmust ja moraalsest vastutusest. Teose keskmes on ühe nimetu impeeriumi kauge piirilinna magistraat, kes püüab hoida korda ja rahu, kuni keskvõim saadab kohale julgeolekujõud, et alustada „barbarite“ vastu ennetavat tegevust. See poliitiline sekkumine vallandab sündmuste ahela, milles magistraat satub ise süüdistatuna võimu vastu astumises ning seisab silmitsi vägivalla, alanduse ja eksistentsiaalse kahtlusega omaenda väärtuste suhtes.

Romaani temaatika on mitmetasandiline. Ühelt poolt räägib see konkreetset lugu repressioonidest, võõravihast ja õigustamata sõjalisest tegevusest. Teisalt avab teos universaalseid küsimusi tsivilisatsiooni ja barbaarsuse piiride kohta: kes on tegelik barbar – kas välismaailmast tulev tundmatu või see, kes rakendab vägivalla ettekäändel korda? Coetzee kirjutab vaoshoitud ja täpse keelega, luues kujundirohke, ent selge maailmapildi, kus peategelase sisemonoloogid ja moraalsed heitlused on teose tuum. Piirilinn muutub sümboliks, kus kultuur ja kontroll murenevad vastamisi sisemise ebakindluse ja süsteemse julmusega.

J. M. Coetzee (sündinud 1940 Lõuna-Aafrikas) on Nobeli kirjandusauhinna laureaat ning üks olulisemaid kaasaegseid inglise keeles kirjutavaid autoreid. Tema teosed käsitlevad sageli võimu ja eetika kokkupõrget, apartheidi ja postkoloniaalset reaalsust, aga ka isiklikku vastutust ajalooliste protsesside keskel. „Barbarite ootel“ on üks tema tuntumaid romaane, mille mõju on ulatunud kaugemale selle poliitilisest kontekstist, pakkudes tugevat ja ajatu kommentaari inimkäitumise ja riigivõimu toimimise kohta. Teos on laialdaselt tõlgitud ning leidnud koha nii kirjandusloolistes käsitlustes kui ka lavastustes ja ekraniseeringutes.