Harry Potter ja saladuste kamber 2. osa

Romaan jätkab Harry teekonda teise õppeaasta algusest ning seab kohe ette hoiatuse, mis ei peata minekut Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli. Dobby ilmumine, lendava autoga pääsemine ja tagasijõudmine kooli asetavad loo rütmi: koolipäevad, treeningud, kirjad ja koridorid, mille keskele ilmub kiri seinal ning õpilaste salapärane kivistumine. Lugu hoiab fookust uurimisel, mitte loosungil: kes pääseb ligemale Saladuste kambri müsteeriumile, kuidas tõestada süütust, millal tuleb küsida abi. Kõrvaltegelased aitavad rütmi hoida, sest igaüks toob kaasa oma tõlgenduse ja motiivi. Kooli argised toimingud raamivad sündmustikku nii, et pinget ehitatakse märkide kaudu: võõras hääl, suletud uks, keel, mis eristab kuulajaid. Nii võtab romaan eesliinile küsimuse, kuidas koguda killud kokku ja hoida pea selgena, kui ümberringi levib kahtlus.

Teos liigub ühelt poolt seiklusena, teiselt poolt uurimistööna. Lugeja jälgib, kuidas märgid ja vihjed koonduvad: kummitav Myrtle tütarlaste pesuruumis, õpetaja Gilderoy Lockharti enesereklaam, kooli ajaloos varju jäänud episoodid ning päevik, mis juhib peategelase sammhaaval sügavamale koridoridesse. Teema on valiku ja päritolu vahekord: kas määrab perekond, keel või otsus, mille inimene teeb siis, kui tal on vähe aega ja palju riski. Sõprus ja vastutus toimivad siin tööriistadena, mis aitavad eristada tõendit kuulujutust. Romaan õpetab vaatama sündmusi järjestuses, mitte üksikute efektidena: kõigepealt küsimus, siis otsing, siis kontroll, lõpuks lahendus, mis paneb paika ka eelmiste lehekülgede tähenduse. Nii tekib lugejal lihtne, ent tõhus lugemisviis: nimetada märk, proovida hüpoteesi, kontrollida seda järgmise stseeni peal ja alles seejärel teha järeldus.

Autor J. K. Rowling ehitas selle romaaniga sarja, mille keskmes on koolirütmi ja müsteeriumi ühendus. Tema korduvalt tõlgitud teosed annavad peategelasele selge trajektoori: iga õppeaasta seab uue ülesande ning paneb proovile hoiakud, mille üle arutleti juba alguses. Eesti lugejani jõuab sari kirjastuse vahendusel ja tõlkes, mis on kujundanud nimede ning mõistete püsivuse siinsetes väljaannetes. Sarja hilisemad trükid ja eriväljaanded on toonud juurde visuaalse kihi, kuid autoristrateegia püsib sama: lugu liigub märkidest ja kuulujuttudest fakti ning otsuseni, mille eest tegelane ise vastutab. Nii tekib püsiv lugemiskord, kus romaan on ühtaegu seiklus ja töövihik julguse, valiku ja sõpruse teemal.