Võitlus tule pärast. Hiidlõvi

„Võitlus tule pärast. Hiidlõvi” on kahest lühiromaanist koosnev kogumik, milles Belgia kirjanik J.-H. Rosny vanem viib lugeja eelajaloolisse maailma. Autor kujutab aega, mil inimene alles õppis keskkonnas ellu jääma, sõltudes otseselt loodusjõududest ja esmastest tehnoloogilistest saavutustest. Esimene jutt keskendub tule olulisusele ja sellele järgnenud kriisile, kui suguharu vaenlased nende ainsa tuleallika hävitavad. Pimeduses ja külmas seisab hõim silmitsi surmaohtudega, kuid noored mehed võtavad ette ohtliku retke, et leida uus tuli – ellujäämise sümbol ja tuleviku lootus.

Teine jutustus „Hiidlõvi” jätkab eelmist, viies lugeja uute jahimaade otsingutele. Hõimu teekond toob kaasa uusi katsumusi, kohtumisi võõraste maade ja ohtudega, kuid üllataval kombel saab nende liitlaseks hiiglaslik lõvi – elukas, kelles nähakse mitte vaenlast, vaid kaaslast. Lugu ühendab karmi loodust ja inimsuhteid, rõhutades koostöö ja julguse tähtsust. Rosny vanem loob maailmapildi, kus inimene on alles looduse meelevallas, kuid suudab selle keskel leida ka väärikust ja tahtejõudu. Autor ei keskendu pelgalt ellujäämisele, vaid püüab ka mõista eelajaloolise inimese mõttemaailma.

J.-H. Rosny vanem (kodanikunimega Joseph Henri Boex) oli üks esimesi autoritest, kes pööras ulmekirjanduses tähelepanu eelajaloolisele inimesele. Teda peetakse prantsuskeelse teadusliku fantastika üheks alusepanijaks. Tema teosed põhinevad nii fantaasial kui ka toonaste teaduslike arusaamade tõlgendusel, sidudes loodusloo draamaga. Rosny loomingust õhkub austust inimkonna alguslugude ja nende kangelaste vastu, kelle oskused ja otsused panid aluse tsivilisatsioonile. „Võitlus tule pärast” ja „Hiidlõvi” on selles mõttes varased näited eelajaloolisest ilukirjandusest, mis ühendab teaduse ja kujutlusvõime.