Muinasjutt vesiiri elevandist

Ivo Andrići Muinasjutt vesiiri elevandist on lühiproosaline tekst, mis kasutab allegooria ja ajaloolise kujundi vahendeid, et käsitleda võimu, teadmise ja hirmu teemasid. Lugu räägib vesiirist, kes toob oma valdustesse elevandi — looma, keda keegi varem näinud ei ole. Selle sündmuse ümber koonduvad kuulujutud, tõlgendused ja spekulatsioonid, mis loovad elevandist nähtuse, mis on rohkem ettekujutuse kui tegelikkuse vili. Andrić keskendub sellele, kuidas teadmatus ja võimu asümmeetria kujundavad inimeste hoiakuid ja otsuseid.

Tekst ei rutta sündmusi seletama ega hinnanguid andma, vaid laseb kujunditel ja olukordadel kõnelda iseenda eest. Loo ülesehitus on lihtne, ent viitab laiemale ühiskondlikule kontekstile, kus hirm tundmatu ees võib osutuda tugevamaks kui tegelik oht. Samal ajal toob autor esile, kuidas võim võib jääda kaugusse ja vaikusesse, samas kui selle sümbolid hakkavad elama iseseisvat elu. Teos sobitub Andrići loomingus sellesse suunda, kus lühivormis uuritakse ajaloo, müüdi ja inimese sisemaailma ristumiskohti, jättes ruumi tõlgendamiseks ilma lõplikke tähendusi määramata.