Janu

Ivo Andrići novellikogu „Janu“ koondab lühemaid proosatekste, milles väljendub sügavalt inimlik, kuid samas ajalooteadlik pilk inimesele ja tema sisemistele tungidele. Pealkiri „Janu“ (originaalis „Žeđ“) kannab mitmetähenduslikku tähendust, viidates nii kehalisele kui ka vaimsele janule – vajadusele läheduse, mõistmise, tähenduse ja usu järele. Andrić kujutab oma tegelasi sageli olukordades, kus neid juhivad nähtamatud, ent võimsad jõud: igatsus millegi parema järele, rahutus või võimetus kohaneda. Tema maailm on rahulikult jutustatud, ent alati sisemiselt pinev, täis vastuolusid, mis kujunevad väikestes hetkedes, pilkudes, vaikimises.

Novellides on keskmes Balkani kultuuriruum, mille Andrić esitab detailitäpselt ja poeetiliselt, kuid alati mõistvalt. Sotsiaalsed ja ajaloolised taustad ei ole pelgalt dekoratsioonid, vaid mõjutavad otseselt tegelaste sisemaailma ja nende valikuid. Oma vaoshoitud, kuid tiheda stiiliga toob autor esile inimese eksistentsiaalse haavatavuse – sageli ei ole tegelastel väljapääsu, kuid nende väärikus või sisemine püüdlus annab loole kaaluka tähenduse. Tundes sügavalt Balkani ajaloo traumasid ja kultuuride põimumist, kirjutab Andrić inimesest kui ajastu kandjast, ent mitte pelgalt selle ohvrist.

Ivo Andrić (1892–1975) oli Bosnia päritolu Serbia kirjanik ja diplomaat, kes pälvis 1961. aastal Nobeli kirjandusauhinna oma ajaloolise haardega proosa eest, mis tõi esile inimliku saatuse keerukuse Balkani rahvaste saatuse kaudu. Tema teostes põimuvad poeetiline tundlikkus ja sügav ajalooline teadvus, mis teeb temast ühe 20. sajandi keskseima Euroopa prosaisti. „Janu“ kuulub tema lühiproosa olulisemate näidete hulka ning annab hea sissevaate nii autori temaatilistesse valikutesse kui ka tema eripärasesse, tasakaaluka ja mõtestatud väljenduslaadi. Andrići jutustused mõjuvad korraga ajalikena ja ajatute mõtisklustena inimese olemusest.