Ainult ema

Ivar Lo-Johanssoni romaan „Ainult ema“ viib lugeja 19. sajandi lõpu Rootsi talurahva kinnisesse ja rangelt hierarhilisse külaühiskonda, kus normide ja häbi mõju on valitsev. Teose keskmes on noor naine Maria, hüüdnimega Rya-Rya, kelle üksainus isiklik vabadusakt – suplemine üksinda – toob kaasa terve küla taunimise ja tõrjutuse. Romaan näitab, kuidas isiklik autonoomia ja kehalisus võivad ühiskondlikus kontekstis osutuda rängalt karistatuks. Külarahva hoiakud, kõlakad ja uskumused moodustavad nähtamatu, kuid kõike kontrolliva süsteemi, kus kõrvalekaldumine toob kaasa mitte ainult sotsiaalse, vaid ka moraalse hukkamõistu.

Teos keskendub naiste olukorrale ühiskonnas, kus ema roll on kõikvõimas, kuid samas piiratud – ema on ühtaegu elu andja ja ühiskondlike normide taastootja. Rya-Rya lugu areneb edasi läbi tema valikute ja kannatuste, kusjuures romaan ei paku kergendavaid lahendusi ega lunastust, vaid kujutab tegelase sisemist võitlust väärikuse ja ellujäämise nimel. Romaan ei räägi mitte ainult indiviidi ja ühiskonna konfliktist, vaid toob esile ka vaikivate mehhanismide kaudu edasi antud häbi ja alistumise. Iga tegelase käitumine on mõjutatud sellest, mida teised mõtlevad ja ütlevad – kehtib vaikiv kokkulepe, et teistsugusust ei tohi sallida.

Ivar Lo-Johansson (1901–1990) oli rootsi kirjanik ja ühiskonnakriitik, kelle looming keskendus peamiselt vaeste maaelanike ja töörahva elule. Teda tuntakse eelkõige kui „statarkirjanikku“, kuna ta andis hääle neile, kelle elu kulges mõisate rentnikena ja moonakatena. Tema teosed on sotsiaalselt tundlikud, sageli dokumentaalse alatooniga ning otsesed oma realismis. Lo-Johanssoni kirjandust iseloomustab kriitiline vaade traditsioonilisele ühiskonnale, samuti sügav empaatia oma tegelaste suhtes. „Ainult ema“ kuulub tema külaühiskonna käsitlevate romaanide hulka ja jätkab autori varasemat püüet paljastada sotsiaalse kontrolli ja vaikiva vägivalla mehhanisme.