Päev astub kukesammul. Teine kogu luuletusi (1963-1965)

Ivar Ivaski luulekogu „Päev astub kukesammul. Teine kogu luuletusi (1963–1965)” jätkab autori varasema poeetilise joone arendamist, ühendades tugeva intellektuaalse laengu sügava isikliku tundetajuga. Kogu pealkiri viitab ajatunnetusele, mis läbib suure osa tekstidest – aeg ei liigu siin mitte hoogsalt ega järsult, vaid väikeste, peaaegu märkamatute liigutustega. See tempo võimaldab süvenemist, mõtisklust ja maailma lahtikirjutamist rahulikus, ent samas väga täpses keeles. Luuletused on vormiliselt varieeruvad, ulatudes rangelt struktureeritud stroofidest vabavärsini, kuid neid ühendab Ivaskile omane sisemine tasakaal ja kujundlik sügavus.

Teoses kajastub mitmekihiline maailmatunnetus, kus sageli kohtuvad lääne kultuurilugu, loodusvaatlused ning eksiili kogemus. Emotsioonid on viimistletud, tihti ka varjatud või keele kaudu vormitud selliseks, et nende mõistmine eeldab lugejalt kaasamõtlemist. Looduse motiivid – valgus, vesi, kivimid, aastajad – pole pelgalt taust, vaid kannavad tähenduslikke allhoovusi. Sõna saab Ivaski käes ruumiliseks ja ajaliseks vahendiks, mis viib lugeja justkui ajavälisesse mõtteruumi. Samas ei puudu ka isiklikud, intiimsed hetked, mis mõjuvad oma vaoshoituses tugevalt.

Ivar Ivask oli luuletaja, tõlkija ja kirjandusteadlane, kes suure osa oma elust veetis Ameerika Ühendriikides eksiilis. Tema loomingut iseloomustab rahvusvaheline haare, milles segunevad eesti keel ja kultuur laiemate Euroopa ja maailmakirjanduse mõjudega. Lisaks loomingulisele tegevusele oli ta pühendunud kultuurisidemete arendamisele ning töötas aastaid kirjandusteadlasena ja ajakirja *World Literature Today* toimetajana. „Päev astub kukesammul” kuulub tema varasemate kogude hulka, olles samas märgiks sellest, kuidas tema luule on süvenev, mitmetasandiline ja alati tugevalt seotud keele kui mõtlemisvahendiga.