Isad ja pojad

Ivan Turgenevi romaan „Isad ja pojad“ on üks 19. sajandi vene kirjanduse tähisteoseid, mis käsitleb kahe põlvkonna maailmavaatelist konflikti ajastu muutuste taustal. Teose keskmes on noor ja enesekindel nihilist Bazarov, kes eitab seniseid väärtusi, autoriteete ja tundeid, vastandudes oma vanematele ja ühiskonnale laiemalt. Tema sõber Arkadi, kes alguses jagab Bazarovi vaateid, hakkab loo jooksul siiski taasväärtustama traditsioonilisi pere- ja tundeväärtusi. Nende kahe noormehe vastandlikud arenguteed peegelduvad ka nende suhtes vanemate generatsiooniga, kes kehastavad mõõdukust, stabiilsust ja süvenevat elukogemust.

Romaanis ei esine suuri draamasid ega äkilisi pöördeid, kuid sisemine pinge on pidevalt kohal – filosoofiliste vaadete põrkumine, armastuse võimalikkus ratsionaalses maailmapildis ja elu ning surma paratamatus loovad sügava emotsionaalse aluspõhja. Turgenev ei langeta moraalseid hinnanguid, vaid esitab tegelased mitmetahuliselt, võimaldades lugejal ise otsustada, kelle poole ta kaldub. Bazarovi traagika seisneb tema võimetuses leida maailmas oma kohta, hoolimata intellektuaalsest selgusest. Tema kokkupõrge tunnetega ning hilisem haavatavus muudavad selle tegelaskuju üheks kirjanduse püsivalt mõjusamaks portreeks enesekindlast, ent lõpuks üksikust inimesest.

Ivan Turgenev (1818–1883) oli vene romaanikirjanik, novellist ja dramaturg, kelle loomingule on iseloomulik psühholoogiline peenus, sotsiaalne tundlikkus ja rahulik jutustamisviis. Tema teosed jäävad sageli vahepeale klassikalise realismi ja varase modernismi vahele, keskendudes inimese sisemaailmale ja ühiskondlike muutuste tajumisele. „Isad ja pojad“ tekitas omal ajal Venemaal elavat vastukaja just seetõttu, et tõi ilukirjanduslikult lavale uue põlvkonna esindaja – ideoloogiliselt motiveeritud ja vanast korrast lahti ütlev noor mees. Turgenev jäädvustas selles romaanis hetke, mil ajastu nihkus ja inimene pidi oma koha ümber defineerima.