Vesikiil ja sipelgas

Ivan Krõlovi teos „Vesikiil ja sipelgas“ on valimik tema tuntud valme, millele on antud eestikeelne tõlgendus nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt. Valmid, mis pärinevad algselt 18. ja 19. sajandi vahetuse Venemaalt, on vormilt lühikesed allegoorilised jutustused, milles loomade või teiste tegelaste kaudu esitatakse inimesele mõeldud õpetlik sisu. Krõlov kasutas oma loomingus teravat ühiskonnakriitikat, kujundlikku keelt ja huumorit, et peegeldada inimkäitumist, valitsuskorraldust ja sotsiaalset õiglust või selle puudumist. Ka selles kogumikus on keskseks osaks moraal, mis järgneb sageli valmi lõppu, ent võib avalduda ka läbi kogu teksti tooni ja karakterite.

Valm „Vesikiil ja sipelgas“ kuulub tüüpiliselt Krõlovi loomingusse, kus loodusmaailma kaudu avatakse inimühiskonna nähtusi – antud juhul edevust, laiskust ja töö väärtust. Vesikiil, kes naudib suve ja laiskleb, heidab pilke töökale sipelgale, kuid kui saabub sügis, muutub olukord vastupidiseks. See lihtne narratiiv toob esile ajatu tõe pingutuse ja ettevalmistuse vajalikkusest. Kogumikus leidub teisigi sarnaseid valme, kus karakterid kehastavad inimtüüpe: kaval rebane, enesekindel karu, petlik vares või ennast täis konn. Raamatusse valitud tekstid sobivad hästi nii lastele kui täiskasvanutele, pakkudes erinevatel tasanditel mõtteainet.

Ivan Krõlov (1769–1844) oli vene kirjanik, dramaturg ja ajakirjanik, kelle valmid saavutasid laialdase populaarsuse juba tema eluajal. Teda on sageli võrreldud Jean de La Fontaine’i ja Aisoposega, kuid Krõlovil oli omapärane rahvalik stiil, mis ühendas ühiskonnavaatluse teravmeelsusega. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse ja kasutatud laialdaselt pedagoogilistel eesmärkidel. Eesti keelde on tema valme tõlgitud juba alates 19. sajandist, ning käesolev väljaanne jätkab seda traditsiooni, kohandades vanu tekste uuele lugejale sobivaks. „Vesikiil ja sipelgas“ on osa sellest suulisest ja kirjanduslikust pärandist, mis on püsivalt leidnud koha moraalilugude hulgas.