Armastajad üheks ööks

Ta kustutab tule ja istub kiiktooli, ja siis tuleb talle mõte, et armastus on tegelikult nagu elu: inimene teab, et see lõpeb halvasti, et see lõpeb liiga ruttu, et pole loota tema kestvust, ent ta elab siiski; ja nii nagu inimene elab, nii ta ka armastab igatsedes kestvust ja lootmata kestvust, armastab kinnisilmi ja hirmuga, mis tungib õnnest läbi, kuid ta ei mõtle ega tahagi mõelda.
Suletud aknast hiilib sisse ööõhk, nii lähedal taevale, kuid tähed on tuhmid, ääretus kauguses helendab vaibuva välgu kaame jälg, ja jälle on pime...