Oblomov

Ivan Gontšarovi romaan „Oblomov” kuulub vene realistliku kirjanduse suurteoste hulka, kujutades 19. sajandi keskel Venemaa aadliklassi vaimset ja ühiskondlikku seisakut. Teose keskmes on peategelane Ilja Iljitš Oblomov, kes kehastab passiivsust ja tegevusetust, olles suutmatu ellu viima suuri unistusi või kasutama talle antud võimalusi. Romaani sündmustik leiab aset Nikolai I valitsemisajal, peegeldades selleaegse vene ühiskonna sotsiaalset reaalsust ja eriti aadli võõrandumist tööelust. Oblomov ei suuda astuda vastu oma iseloomu ja harjumuste inertsile, sümboliseerides laiemalt kogu klassi allakäiku.

Romaan on üles ehitatud monograafiliselt ühele kesksele teljele – Oblomovi iseloomu ja käitumise kujutamisele. Samas ei piirdu see ainult ühe indiviidi portreega, vaid avab ühiskondliku kriitika, mis paljastab aadli kohanemisvõimetuse muutuvate oludega. Oblomovi vastandiks on aktiivne ja ettevõtlik Štoltz, kelle kaudu autor näitab teistsugust elusuhtumist, kus tegutsemine ja töö peavad seisma esikohal. Ka armastuslugu Olga Iljinskajaga toob esile Oblomovi sisemise lõhe: ta ihaldab õnne ja lähedust, kuid ei suuda murda oma passiivsuse köidikuid. Seetõttu on teos korraga nii psühholoogiline romaan kui ka sotsiaalne allegooria.

Ivan Gontšarov (1812–1891) oli vene kirjanik, kelle looming keskendus 19. sajandi Vene ühiskonna probleemidele ja inimiseloomu uurimisele. Ta töötas ametnikuna ning tema kirjanduslikud tööd sündisid paralleelselt teenistusega. Gontšarovi tuntumad teosed on „Tavaline lugu”, „Oblomov” ja „Mäed”, milles ta kujutab erinevaid inimtüüpe ja nende kohandumisvõimet või -võimetust ühiskondlike muutustega. „Oblomov”, mille eesti keelde tõlkis A. H. Tammsaare, jäi tema tuntuimaks romaaniks ning on mõjutanud nii vene kirjandust kui ka laiemalt kultuurilist mõtlemist, andes koguni keelde mõiste „oblomovlus” tähistamaks passiivsust ja tahtejõuetust.