Küla

Ivan Bunini romaan „Küla” on kainelt realistlik ja mõru vaatluste kogum Vene külaelust 20. sajandi alguses. Teose keskmes on kaks venda – Tihon ja Kuzma Krassovitš –, kelle kaudu Bunin uurib maaelu allakäiku, moraalset mandumist ja lootusetuse levikut. Tihon, karm ja joomasõltuv mees, elab külas, kus valitsevad vaesus, vägivallatsemine ja harimatus. Tema vend Kuzma, haritum ja avarama pilguga, on elanud linnas ja naaseb ajutiselt kodukülla, olles ühtaegu nii vaatleja kui ka võõrandunu. Nende suhe ei ole südamlik – see peegeldab vendade, klasside ja maailmade vahelist võõrandumist. Bunin ei romantiseeri vene küla, vaid esitab selle karmilt ja kompromissitult, tuues esile inimeste meelelise tuimuse, toore ellusuhtumise ja ahastuse, mis saadab püsivat viletsust.

Romaani struktuur on fragmentaarne ja lüürilise allhoovusega, sisaldades lühikesi peatükke, mis koos moodustavad süvitsi mineva portree ühiskonnast, mis on jõudmas lagunemisfaasi. Kõrvaltegelaste kaudu joonistub laiem sotsiaalne pilt: purjus talupojad, meeleheitel naised, korrumpeerunud võimuesindajad – igaüks neist osutab millegi kadumisele või murenemisele. Tundeilm on sünge, kuid Bunini keel on poeetiline ja täpne. Isegi kõige troostitumates kirjeldustes on säilinud ilu, mis ilmneb detailitäpsuses ja atmosfääritajus. „Küla” ei ole pelgalt kirjanduslik dokumentatsioon, vaid sügavalt isiklik ja maailmavaadet kujundav tekst, kus igal repliigil ja vaikusel on tähendus. Bunini pilk ei ole leebe, kuid tema empaatia kandub läbi iga realistliku kujundi.

Ivan Bunin (1870–1953) oli esimene venelane, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna (1933), tunnustatuna oma klassikalise proosa ja poeetilise täpsuse eest. „Küla”, mis ilmus esmakordselt 1910. aastal, oli vastuoluline teos juba oma ilmumisajal, sest see lõhkus levinud ettekujutuse vene talurahvast kui kannatlikust ja hingelisest. Bunin, kes oli aadlitaustaga ja hiljem emigrant, käsitles vene elu sageli vaatepunktist, kus kaotus, võõrandumine ja igatsus olid kesksed teemad. „Küla” kujunes oluliseks teoseks vene realismi arengus, tähistades üleminekut idealismilt kainelt vaatlusele. See on tekst, mis esitab väljakutse nii lugeja moraalsetele hoiakutele kui ka ajaloolisele mälule, jäädes aktuaalseks tänapäevani oma kompromissitu aususe tõttu.