Alphonsine

Ita Gasseli romaan „Alphonsine” viib lugeja Pariisi äärelinnade vaesesse ja karmisse maailma, kus peategelaseks on noor tütarlaps, kes kasvab üles ilma vanemateta, majandusliku puuduse ja ükskõiksuse keskel. Alphonsine on laps, keda elu ei ole hellitanud: tema kodune keskkond on armastusevaba, koolis on tal raske ja ka tööelus ei oota teda paremad väljavaated. Romaani alguses kirjeldatakse tema võitlust igapäevase toimetuleku nimel ning tema sisemist igatsust millegi enama järele. Gassel jälgib tähelepanelikult, kuidas Alphonsine püüab leida oma kohta maailmas, hoolimata sellest, et talle on määratud olla nähtamatu ja kõrvalejäetud.

Teos liigub läbi erinevate eluetappide, näidates, kuidas Alphonsine muutub, küpseb ja vahel ka kibestub. Romaanis on rohkelt tähelepanekuid sotsiaalse ebaõigluse kohta: kuidas vaesus ja ükskõiksus võivad suruda inimese äärele, kust tagasi pöörduda on raske. Alphonsine’i lugu ei ole lineaarne edasiliikumine, vaid pigem võitlus katkestustega, väärkohtlemise ja pettumustega, mis määravad tema valikud. Gassel käsitleb noore naise identiteediotsinguid, intiimsust ja pettumusi detailirohke ja empaatilise pilguga, püüdes mõista, kuidas tekib võõrandumine nii enese kui teiste suhtes. Kirjeldused on sageli karmi realistlikkusega, kuid samas säilib kogu teose vältel mingi sisemine leebus ja vaikne lootus.

Ita Gassel oli prantsuse juudi päritolu kirjanik, kes alustas kirjanduslikku tegevust pärast Teist maailmasõda. Tema looming keskendub sageli ühiskonna äärealadele sattunud inimeste lugudele, rõhutades moraalseid ja eksistentsiaalseid teemasid. „Alphonsine” on üks tema tuntumaid teoseid, mille aluseks on elutruu ja kaastundlik pilk inimese sisemaailmale. Gasselilt ilmus mitmeid romaane ja novelle, kuid tema nimi jäi laiemas kirjanduspildis pigem tagaplaanile, ehkki tema teosed annavad tunnistust sotsiaalsest tundlikkusest ja tugevalt arenenud psühholoogilisest vaatlusvõimest.