Loorikaravan

Romaan „Loorikaravan” järgib sõna mõtestamist jõu ja vabaduse tingimustes. See tegutseb allegoorilise või fantastilise narratiivina, kus peategelased seavad kõne ja saladuse kehastuses kahtluse alla autoriteetse narratiivi. Teost saadab loo tuum: maskid maailmas mille loodus ja ajalugu sulanduvad ning kõne on “kassiiriks” tõe ja vägivalla vahel. Kadare jutustus liikumise ja vahetamise kaudu näitab, kuidas valed pulbitsevad kontrolli all, mis diktatuuriga luuakse. Eesti väljaanne sarjas Loomingu Raamatukogu kestis 77 lehekülge ning on esindatud tavavormis pehmes köites; tõlkijateks on Siret Rutiku ja Kalle Kasemaa. Kujundusest vastutas Helju Tüksammel.

Raamat ilmus 1993. aastal Perioodika sarjas Loomingu Raamatukogu (nr 9–10), ent juba peaaegu kohe keelustati Kadare teos Albaanias – see rõhutab teksti poliitilise ja kriitilise mõju ulatust ning vastuvõttu autoritaarses kontekstis.

Ismail Kadare (1936–2024) oli Albaania üks väljapaistvamaid kirjanikke, kelle looming tõlgiti ja tunnustati üle kogu maailma. Teda peeti totalitarismi vaimse vastuhääle egiidi kandjaks. Kadare kasutas sageli allegooriat, müüti ning metafoori, et kirjutada “koodiga” tsenseeritud kontekstis. Eesti lugejale toob „Loorikaravan” tema mitmemõõtmelise stiili ja poliitilise teravuse: see paljastab diktatuuri kõnekunstlikud tehnikad ja kutsub meditatsioonile sõna vastutust ja suveräänsust.