Charles Leroux' viimne hüpe

Isidor Goldmani raamat „Charles Leroux’ viimne hüpe” on põhjalik ajalooline uurimus, mis käsitleb 1889. aastal Tallinnas toimunud traagilist sündmust – esimest langevarjuhüpet Eesti pinnal, mille käigus hukkus Ameerika aeronaut Charles Leroux. Teos toetub mitmekesisele allikmaterjalile, et taastada sündmuste käik ja avada lugejale tolle aja lennunduse ning õhuatraktsioonide maailm. Leroux’, kes oli rahvusvaheliselt tuntud oma riskantsete hüpete ja lennuesinemistega, viimne etteaste Tallinna kohal osutus saatuslikuks, jättes jälje nii kohalikku kultuurimällu kui ka varase lennunduse ajalukku.

Raamatus kirjeldatakse Leroux’ kasutatud õhupalli ja langevarju konstruktsiooni ning võrreldakse neid tolle aja tehniliste võimalustega. Autor toob sisse ka langevarjuhüpete laiemat ajalugu Euroopas, näidates, kuidas 19. sajandi lõpu aeronautika oli ühtaegu teaduslik katsetus ja avalikkuse jaoks tõmbenumber. Teos ei piirdu vaid traagilise hüppe kajastamisega, vaid tutvustab ka Eesti enda algatusi selles valdkonnas, eeskätt konstruktori Fjodor Laure tegevust, kes püüdis arendada kohalikke lahendusi langevarjude valmistamisel ja täiustamisel. Nii asetub Leroux’ lugu laiemasse konteksti, kus tehnika areng ja inimsaatuste põimumine annavad ühtaegu dramaatilise ja hariva pildi.

Isidor Goldman (1920–2009) oli eesti kirjanik ja publitsist, kes tegeles peamiselt ajalooliste ja populaarteaduslike teemade käsitlemisega. Tema sulest ilmus mitmeid teoseid, milles ta sidus põhjaliku arhiivitöö ja ligipääsetava jutustamisviisi, tuues mineviku sündmused laiema lugejaskonna ette. „Charles Leroux’ viimne hüpe” kuulub tema uurimustesse, mis seovad Eesti kultuuri- ja tehnikaloo rahvusvaheliste arengutega. Goldmani töö väärtus seisneb selles, et ta suutis talletada ja populariseerida sündmusi, mis muidu oleksid jäänud kitsalt erialaliste ringkondade huviorbiiti.