Minu elu

Isadora Duncani autobiograafia „Minu elu“ on kirglik ja otsekohene kroonika ühe 20. sajandi alguse kõige murrangulisema tantsija eluteest, kus looming, vabadus ja tragöödiad põimuvad lahutamatult. Teos ei ole pelgalt elulooline jutustus, vaid kunstniku enesevaatlus, mille kaudu Duncan otsib elu mõtet ja loovuse allikat. Alates oma lapsepõlvest Ameerikas kuni eluni Euroopa kultuurikeskustes kirjeldab ta pühendumist tantsule kui elustiilile, mitte lihtsalt kunstivormile. Duncani arusaam vabadusest, nii kehalisest kui vaimsest, on läbivaks jooneks – ta loobus klassikalisest balletist ja rajas oma isikupärase, looduslähedase tantsustiili, mis muutis lavakunsti paradigmat.

Raamat ei järgi kronoloogilist või rangelt faktipõhist ülesehitust, vaid areneb emotsionaalse rütmiga, mis peegeldab Duncani ekspressiivset olemust. Ta jutustab oma rännakutest, armastustest, õpilastest ja esinemistest, kuid samal ajal mõtiskleb filosoofiliselt elu, kunsti ja ühiskonna üle. Ehedalt ja vahel lausa provokatiivselt avab ta ka isiklikke traagikaid – sealhulgas laste surma – ja oma sisemisi kriise. Duncan ei püüa end õigustada ega kaunistada, vaid esitab end sellisena, nagu oli: vastuoluline, tundlik, idealistlik ja kompromissitu. Tema elu ja looming olid läbipõimunud, ning see peegeldub ka autobiograafia vabas ja intensiivses stiilis.

Isadora Duncan (1877–1927) on tantsukunsti ajalukku jäänud kui modernse tantsu rajaja, kes murdis 19. sajandi lõpu konventsioone ja tõi lavale inimkeha loomuliku liikumise. Tema mõju ulatus kaugele, inspireerides kunstnikke, heliloojaid ja tantsijaid kogu Euroopas ja Ameerikas. Duncan elas sihilikult väljaspool ühiskondlikke norme, järgides oma sisemist kutset ja esteetilist tunnetust. „Minu elu“ ei ole pelgalt mälestusteraamat, vaid manifest elu ja kunsti ühendamise vajadusest. See teos on ühtaegu isiklik ülestunnistus ja kultuurilooline dokument, mis annab haruldase vaate ühe erakordse naise eneseteadvusele ja ajastule, mida ta raputas ja kujundas.