Soojad kehad

Romaan Soojad kehad jutustab R-ist, zombi-minajutustajast, kellel puuduvad nimi, mälestused ja pulss, kuid mitte vaatlusvõime ega tahe olukorda mõista. Mahajäetud linnas viib juhus ta kokku elava tüdruku Julie’ga. R ei täida talle seatud reeglit, vaid päästab tüdruku ja viib ta varju. Sellest saab alguse suhe, mis rikub mõlema poole vaikseid kokkuleppeid: Surnute ringis eelistatakse rutiini ja nälga, Elavate seas valitseb hirm ning patrullide kord. R räägib, kuidas keha liigub harjumusest, kuid keel ja pilt hakkavad talle tasapisi tagasi tulema. Lugu hoiab fookuse kahel teljel: linnaruumi lagunenud korrad ja ühe olendi sisemine muutus. Stseenid vahelduvad lühikeste peatükkidena, milles tegu käivitab mõtte ja väike detail – hääl, liigutus, lõhn – nihutab arusaama, kas ületada järjekordne piir või jääda seisma.

Raamat kasutab armastusloo ja ellujäämisloo ristumiskohta tööriistana, et esitada küsimusi mälu ja vastutuse kohta. R püüab seletada, mis juhtub, kui inimene kaotab sõnad, kuid keha jätkab liikumist; Julie püüab tõendada, et valik on võimalik ka siis, kui keskkond nõuab kinnist käsku. Teos liigub tegevusstseenide ja vaiksete vahepeatuste rütmis: varjupaik, katus, lennujaama hallid, tee ääres seisev auto. Sündmuste käigus muutub “kummalisest” teost proovikivi kogu kogukonnale: kas minevikku kandev ruum lubab uut kokkulepet, või lukustab kartus kõik varasemasse. R narratiiv näitab, kuidas keel taastab tunde ja kuidas tunne loob tegu, mis paneb proovile nii Surnute kui Elavate reeglid. Nõnda kujuneb romaanist lugu, kus väike liigutus – mitte rünnata, vaid kaitsta – käivitab ahela, mis sunnib ümber korraldama kogu elurütmi.

Isaac Marion on Ameerika kirjanik, kellele tõi tuntuse see romaan ja selle maailm. Autor kirjutab lühikeste, pildist lähtuvate stseenidega ning seob žanre ilma neid manifesteerimata: armastusloo liikumine annab telje, õuduse ja ulme motiivid annavad panuseid, kuid jäävad teenivaiks. Järgnevates teostes laiendas ta sama maailma ja vaatas algse loo tagajärgi uue nurga alt. Marioni proosa toetub lihtsale tööjärjele: olukorra kirjeldus, otsus, selle hind. Nii püsib tähelepanu liikujal, mitte loosungil, ning lugeja saab võrrelda, kuidas üks valik – pöörduda teise poole, mitte eemale – muudab ruumi, keelt ja mälu ning tõstab isikliku loo kogukonna mõõtu.