Vaade kõrgelt

Enne aastat 1800 oli teadus nagu plaanipäraselt rajatud, korrastatud ja hoolitsetud viljapuuaed, lõhnav ja saaki andev. Selle võis äärest ääreni läbi käia ning jälgida tema üksikuid osi. Naabruses asuvalt kõrgendikult võis näha isegi kogu aia plaani ja hinnata tehtud tööd.
Kuid 1800. a. paiku märkasid aias kõndijad, et usinad aednikud olid oma töö teinud nii põhjalikult, et aed oli kohati muutunud üsna hämaraks ja salapäraseks. Tõsi küll, eri osade vaheliste suhete keeruline võrk oli peenem, õrnem ja paeluvam kui kunagi varem lokkavad oksad hakkasid aga taevast varjama.
Ja siis jõuti vapustavale äratundmisele, et aed on liiga suur. Enam ei olnud võimalik minna ühest otsast teise ilma eksimata ja ringeldes lähtekohta tagasi sattumata. Ei olnud kasu ka naabruses asuvast kõrgendikust, sest seegi oli nüüd aia all. Nõnda siis jätsid mõned vaatlejad, mõned korrapärasuse ilu armastajad aia hoopis maha, kuna teised leppisid olukorraga ja piirdusid vaid aia kitsaste, üha ahtamaks muutuvate osadega.
Praegu on teadusaed kogu maakera hõlmav päratu padrik, mille kohta puudub kaart, mida ei tunne keegi, isegi mitte ükski kollektiiv, kui see just ei hõlma loovate teadlaste kogu rahvusvahelist peret. Iga uurija klammerdub oma tuntud ja armastatud puudetuka külge. Kui ta vaatabki sellest kaugemale, siis tavaliselt ikka süüdlasliku ohkega.
Sissejuhatusest