Isa, Mamba ja mina. Lugemispalu kaasaegsest Aafrika proosast

Donja Maninha luges mehe kirja teist korda üle. Tunni aja eest oli ta tulnud kirikust, kus oli kontrollinud altari kaunistamist püha neitsi de Conseisao auks - ta võttis sellest suure innuga osa - ja leppinud preestriga kokku San Vicente saare laste tasuta toitlustamises, sest donja Maninhal olid omad, valitud vaesed, kellele ta andis almust igal laupäeval kella kahest neljani.
Ühelt jalalt teisele tammudes näppis poiss peente verevaeste näppudega oma vana baretti. Ta ilme oli hajameelne ja nõutu, otsekui oleks keegi teda ehmatanud ja nagu poleks ta ennast pärast seda ikka veel koguda suutnud. Pärani silmad uurisid uudishimulikult korras tuba, libisesid ühelt esemelt ...