Rohelise päikese maa

Irma Truupõllu teos „Rohelise päikese maa“ on reisikirjanduslik jutustus, mille keskmes on Jaapan — saareriik, mis 20. sajandi lõpu Eesti lugejale oli veel üsna tundmatu ja eksootiline. Autor viib lugeja rännakule läbi moderniseeruva, kuid samas traditsioonidele truuks jääva ühiskonna, kirjeldades üksikasjalikult kohalikke kombeid, eluolu, loodust ja linnaelu kontraste. Raamatu pealkiri viitab Jaapani sümboolikale ja loodustajule, milles roheline — elu ja tasakaalu värv — põimub päikesekultusega, mis on sügavalt juurdunud rahvuslikus identiteedis. Truupõld vaatleb Jaapanit nii reisija kui tähelepaneliku kultuurivaatleja pilguga.

Teoses põimuvad reisipäevikulaadsed kirjeldused ja kultuurilised üldistused, tuues esile Jaapani igapäevaelu eri tahud: toitumisharjumused, tööeetika, haridussüsteemi ja perekondlikud suhted. Erilist tähelepanu on pööratud visuaalsele ja ruumilisele kultuurile – templitele, aedadele, linnade arhitektuurile ja rituaalidele, mis kõnelevad korduvusest ja vormilisest distsipliinist. Truupõld ei jää pinnapealseks vaatajaks, vaid püüab mõista ja vahendada Jaapani inimeste mõttelaadi ning tunnetusviisi, mis sageli erineb lääne kultuuriruumile omasest loogikast ja avatusest.

Irma Truupõld oli tõlkija ja kirjandusteadlane, kelle huvi Ida kultuuride vastu väljendus nii tema tõlketöös kui ka omakirjutatud reisiraamatutes. Tema kirjutamislaadi iseloomustab täpsus, tähelepanelikkus detailide suhtes ja lugupidav hoiak käsitletava kultuuri vastu. „Rohelise päikese maa“ on väärtuslik dokument ühe ajastu maailmatunnetusest, võimaldades Eesti lugejal kogeda Jaapanit läbi autori isiklike muljete, mõtiskluste ja tähelepanekute, mis loovad sillad kahe kauge kultuuriruumi vahele.