Maharaiutud pea

Iris Murdochi romaan „Maharaiutud pea“ on sürrealistliku suunitlusega psühholoogiline lugu, mis uurib armastuse, omandi, identiteedi ja reetmise teemasid. Teose keskmes on pealtnäha edukas kirjastaja Martin Lynch-Gibbon, kelle elu hakkab laiali pudenema pärast seda, kui tema abikaasa loobub temast oma psühhiaatri – ja Martini parima sõbra – kasuks. Esialgu vaikse väärikusega olukorda taluv peategelane tõmmatakse peagi üha segasemasse suhete võrgustikku, kus tunnete selgus ja moraalsed piirid hajuvad. Lugu kulgeb pealtnäha realistlikus maailmas, kuid atmosfääris on midagi ebamääraselt unelevat ja ähvardavat.

Murdoch loob romaanis maailma, kus tegelased justkui ei tegutse mitte oma tahte, vaid nähtamatute jõudude või allasurutud iha ajel. Martin on sageli iseenda kõrvaltvaataja, ta ei mõista täielikult oma motiive ega neid, kes teda ümbritsevad. Romaanis korduvad eksistentsiaalsed küsimused armastuse mõiste, eneseohverduse ja aususe piiride kohta. Süžee arenedes muutub loost omalaadne moraalne labürint, kus selge vastuse asemel pakutakse mitmekihilist peegeldust inimsuhete vastuolulisusest. Murdochi keelekasutus on täpne ja pingestatud, segades intellektuaalset arutlust ja draamale omast hoogu, nii et tekst mõjub nii filosoofilise mõtiskluse kui ka psühholoogilise põnevikuna.

Iris Murdoch (1919–1999) oli Iiri päritolu Briti kirjanik ja filosoof, kelle loomingus põimuvad eetilised küsimused ja inimpsüühika uurimine. Enne kirjanikuks saamist õpetas ta filosoofiat, mida on tunda ka tema teoste sügavates mõtisklustes headuse, vabaduse ja isiksuse teemadel. Murdochi esikromaan „Maharaiutud pea“ ilmus 1954. aastal ning pani aluse tema hilisemale mahukale ja mitmekesisele loomingule. Teos on jäänud kestma tänu oma teravmeelsusele, moraalsele ambivalentsusele ja filosoofilisele alatoonile, mis on iseloomulik kogu Murdochi romaaniloomingule.