Tapmismäng

Iris Johanseni romaan „Tapmismäng“ seob omavahel kriminaalromaani pinged ja psühholoogilise põneviku sügavuse. Teose keskmes on Eve Duncan, professionaalne kohtumeditsiiniline skulptor, kelle ülesandeks on taastada tundmatute ohvrite näojooned, et aidata politseil tuvastada nende isik. Eve’i töö viib ta seekord vastamisi sarimõrvariga, kelle tapmismeetodid ei ole üksnes jõhkrad, vaid ka selgelt isiklikud. Juhtum muutub kiiresti isiklikuks ka Eve’i enda jaoks, kui selgub, et mõrvar mängib temaga kassi-hiire mängu, jättes maha vihjeid ja sõnumeid, mis viitavad tema varasemale traumale – oma tütre kadumisele ja mõrvajuhtumile, mis on Eve’i elu varjutanud juba aastaid.

Romaan on üles ehitatud kiiretempolisena, liikudes vaheldumisi uurimise edenemise, Eve’i sisemaailma ja tema lähisuhete arengute vahel. Johansen kasutab tugevaid karaktereid ja dünaamilist dialoogi, et hoida lugeja tähelepanu. Lisaks põnevikule omastele elementidele – oht, jälitamine, salajased motiivid – käsitleb teos ka kaotusvalu, süütunnet ja leppimise võimalikkust. Eve’i suhe teda abistavate inimestega, sealhulgas detektiividega ja oma partneriga, annab loole emotsionaalse tausta. See ei ole pelgalt lugu kuriteost ja selle lahendamisest, vaid ka sellest, kuidas inimene elab edasi peale ränga isikliku kaotuse, püüdes samal ajal aidata teisi nende leinas.

Iris Johansen on Ameerika Ühendriikide kirjanik, kes alustas oma kirjanduskarjääri romantiliste romaanidega, kuid leidis rahvusvahelise tuntuse psühholoogiliste põnevikega, mille keskmes on tugeva iseloomuga naistegelased. Eve Duncani tegelaskuju on üks tema tuntumaid ning mitmes raamatus korduv figuur. Johanseni teosed ühendavad sageli kriminaalse süžee, emotsionaalse pingestatuse ja keeruka inimsuhtevõrgustiku, pakkudes nii meelelahutust kui ka sisulist pinget. „Tapmismäng“ on üks neist romaanidest, mis kinnitas tema positsiooni kaasaegse põnevuskirjanduse populaarse autorina.