Salakarid

Irina Grekova romaan „Salakarid“ viib lugeja uurimisinstituudi igapäevaellu, kus töö ja inimsuhted kulgevad esmapilgul rahulikult ja sihipäraselt. Teose alguses avaneb pilt teaduskollektiivist, kus peamine tähelepanu on uurimistöö arendamisel ja ühise eesmärgi saavutamisel. Kuid olukord muutub, kui laimukirjad ja intriigid hakkavad tasakaalu lõhkuma, tekitades kahtlusi ja usaldamatust. Selles keskkonnas muutub nähtavaks, kui haprad võivad olla inimsuhted ja kui kergesti võivad kahtlused õõnestada kollektiivi ühtsust. Nii ei kujuta romaan ainult teadusasutuse elu, vaid avab ka inimpsühholoogia varjukülgi.

Teose teine liin jälgib meest, kelle tee teadusest on katkestatud saatusliku juhuse tõttu. Tema eneseotsing ja katse leida oma koht väljaspool teadust kujuneb romaani oluliseks teljeks. See on lugu identiteedist ja elusuunast, mis tuleb uuesti üles ehitada, kui varasem tee sulgub. Autor toob esile, kuidas raskused võivad avada uusi võimalusi ja kuidas inimene leiab endas jõudu jätkata ka siis, kui kaotatud on midagi väga olulist. „Salakarid“ seob seega omavahel kaks tasandit – teaduskollektiivi pingelised suhted ja üksikisiku sisemise rännaku, mille kaudu avaneb inimliku väärikuse ja sitkuse teema.

Irina Grekova (1907–2002), kodanikunimega Elena Venttsel, oli nõukogude kirjanik ja matemaatik. Tema loomingus on keskne koht inimestevahelistel suhetel, eriti haritlaste ja teadlaste maailmas. Grekova teosed uurivad sageli, kuidas töökollektiivides põimuvad ametialased ja isiklikud pinged, ning millist mõju avaldavad inimese eluteele juhuslikud sündmused. Matemaatiku taust andis talle hea võimaluse kirjeldada teadusmaailma usutavalt ja täpselt, samal ajal kui kirjaniku ande kaudu said need lood psühholoogilise sügavuse. „Salakarid“ on üks tema tuntumaid romaane, milles ta ühendab realistliku argielu kujutuse ja süvenemise inimlikesse dilemmadesse.