Prantsuse süit

„Prantsuse süit” on Irène Némirovsky romaan, mis kuulub Teise maailmasõja varaseimate kirjanduslike käsitluste hulka. Teos kujutab Prantsusmaa lüüasaamist 1940. aastal ning selle otsest mõju tavainimeste eludele. Némirovsky alustas romaani kirjutamist pärast Pariisist põgenemist, elades koos perega Issy-l’Évêque’i külas. Tema eesmärk oli luua viieosaline suurteos, mis oleks üles ehitatud nagu sümfoonia, kus iga osa kujutaks erinevat tahku okupatsiooni kogemusest. Valminuks jõudis vaid kaks esimest osa, kuid juba need moodustavad iseseisva ja sügava sissevaate sõjaaja inimlikku traagikasse ja kohandumisvõimalustesse.

Romaan annab elava ja detailirohke pildi prantslaste argipäevast Saksa okupatsiooni alguses. Autor keskendub lihtsate inimeste valikutele ja ellujäämisele, näidates, kuidas inimesed reageerivad kaosele, hirmule ja ebakindlusele. Läbi erinevate tegelaste joonistub välja pilt ühiskonnast, mis on sattunud surve alla: kes otsib kompromissi, kes alistub, kes püüab leida väärikust ja vastupanu. Lugu ei keskendu suurtele sõjalistele sündmustele, vaid inimlikele reaktsioonidele ja suhetele, tuues esile, kuidas sõda murendab senist elukorda ja avab inimloomuse varjatud kihid. „Prantsuse süit” on korraga ajalooline peegeldus ja sügavalt isiklik romaan, mis kõnetab ka tänapäeva lugejat.

Irène Némirovsky (1903–1942) sündis Kiievis jõukas juudi perekonnas, kuid elas ja kirjutas suure osa oma elust Prantsusmaal. Tema teosed keskenduvad sageli juutide ja venelaste elule ning kultuurilistele pingetele, kuid ta saavutas tunnustuse ka prantsuse ühiskonna peene kujutajana. 1942. aastal arreteerisid sakslased Némirovsky ning ta hukati Auschwitzi koonduslaagris, mistõttu jäi „Prantsuse süit” pooleli. Romaani käsikiri avastati alles aastakümneid hiljem tema tütre Denise Epsteini säilitatud märkmikust. Teose hilisem ilmumine pälvis ülemaailmset tähelepanu, kinnitades Némirovsky kohta 20. sajandi kirjandusklassikute seas.