Rosemary laps

Romaan Rosemary laps jälgib noort abielupaari Rosemary ja Guy Woodhouse’i, kes kolivad vanasse New Yorgi üürimajja, mille minevikku saadavad kuulujutud ja seletamatud juhtumid. Sõbralikud, pealetükkivad naabrid Castevetid võtavad nad kiiresti oma hoole alla, mis tundub algul süütu lahkusena. Pöörde toob Rosemary rasedus: ühel hetkel kaob temalt kontroll oma keha ja otsuste üle, ümbrus täitub vihjete ja juhustega, mis kõik näivad teenivat kellegi teise plaani. Sünnib kahtlus, et heasoovliku pinnakatte all tegutseb salajane nõiasekt, kelle jaoks loeb vaid rituaal, mitte lapse ema tahe.

Teos kujutab õudust argises keskkonnas, kus oht ei tule metsikust loodusest ega kaugelt ajaloost, vaid ülakorruse korterist ja viisakatest vanainimestest. Levin kasutab religiooni, nõiduse ja satanistlike rituaalide teemat selleks, et näidata, kui lihtne on üksikisikut mõjutada, kui kõik tema ümber räägivad ühte juttu ja suruvad peale oma tõlgendust. Lugeja jälgib, kuidas Rosemary püüab eristada tegelikkust hallutsinatsioonist, abist vaenulikkusest ja meditsiinilistest seletustest teadlikult loodud hirmust. Rasedus, valu ja ebakindlus annavad õudusele füüsilise vormi, samal ajal kui Guy karjäärivõimalused ja naabrite tähelepanu asetavad Rosemary järjest selgemalt ohvri rolli. Romaan tõstatab küsimuse, kes otsustab naise keha ja lapse saatuse üle ühiskonnas, kus väline viisakus varjab võimukasutust.

Ira Levin oli Ameerika kirjanik, kes sai tuntuks pingeliste romaanide ja lavastatavate näidenditega. Ta sidus sageli tavalise keskklassi argielu ja tugeva kontrolli all oleva kogukonna mustri, milles peidus olev vandenõu murendab tegelaste turvatunnet. Tema olulisemate teoste hulka kuuluvad lisaks Rosemary lapsele ka Stepfordi naised, Brasiilia poisid ja näidend Deathtrap. Levin kasutas selget lauseehitust ja rahulikku jutustamisviisi, mis laseb õudusel kujuneda aeglaselt, kuni lugeja märkab, et pealtnäha mõistlikust maailmast on saanud suletud ruum, kust väljumine ei ole enam kellegi enda teha.