Ülesküntud liivakast

Ira Lemberi romaan „Ülesküntud liivakast“ käsitleb lapsepõlve, peresuhete ja ühiskondlike muutuste põimumist ühes Eesti väikelinnas. Teose keskmes on kooliealine tüdruk, kelle elu mõjutavad nii kodused pinged kui ka välised ootused. Liivakast, mis pealkirjas sümboliseerib lapse maailma, ei tähenda siin turvalist mängupaika, vaid hoopis segi paisatud ja ümber hinnatud lapsepõlve kogemust. Lember kujutab, kuidas täiskasvanute otsused ja omavahelised suhted ulatuvad laste ellu, muutes nende arusaamu turvalisusest ja perekonnast.

Romaan ei keskendu üksnes peategelase siseilmale, vaid avab mitme plaani kaudu kogu teda ümbritseva keskkonna – vanemate tööpinged, õpetajate rolli, sõprade vahelised hõõrumised ja kogukonna vaikiva surve. Lember käsitleb osavalt lapse silmade kaudu nähtavat ebaõiglust, ülekohut ja pettumust, kuid näitab ka empaatiat, kujunemist ja suutlikkust andestada. Laste ja täiskasvanute maailmade vahele jääv lõhe ei ole alati vaenulik – see on pigem mõistmatuse ja selguse vahelduv ala, kus kogemused kujundavad iseloomu.

Ira Lember (sündinud 1926) on Eesti kirjanik ja stsenarist, kelle looming keskendub sageli psühholoogilistele suhetele, identiteedile ja põlvkondade vahelisele mõistmisele. Tema teosed on tihti sügavalt seotud sotsiaalse kontekstiga, milles tegelased elavad ja otsuseid langetavad. Lember oskab tabada inimeste vaikseid pingeid ja emotsionaalseid kontraste, kirjutades lihtsate, kuid mõjuvate detailide kaudu. „Ülesküntud liivakast“ on selles reas isiklik ja samas üldinimlik lugu lapse pilgule avanevast maailmast, mis pole alati õiglane, kuid siiski arenev ja muutuv.