Kohvik pärnade all

Vanaema toaseinal oli see pilkupüüdev maal ja nii mõnigi avaldas selle kohta tunnustust. Esimesena kiitis isa. Ehkki isale oleks Pilar oma autorlust tunnistanud, kuid tema ei küsinud. Reete, kellele see pilt eriti meeldis, küsis küll, ja siis vanaema vastas, et selle pilti on teinud veel tunnusramaru autor. Isegi ema ütles paar kiitvat sõna. Pilari abikaasa üksnes ei öelnud midagi, ehk ei pannud ta seda tähele või jättis nimme märkamata, ehk aimates, kelle töö see on. Ja just tema heakskiitu oleks Pilar kuulda tahtnud, olgu või anonüümselt, kuid ikka oma mehe suust. Nüüd, tagantjärele mõeldes, tõdes Pilar, et nende abielu hakkas kreeni vajuma just nende kahe maali tagajärjel. Nad ei tülitsenud, ei, seda mitte. Aga oleksid tülitsenud, kui Pilar oleks oma õigust taga ajanud. Kuid ta oli lihtsalt solvunud ja püüdis seda vahejuhtumit unustada. Nii nagu ta lapsena oli harjunud tegema.
Vanasse parki iidsete pärnade alla on äsja üksikuks jäänud noor naine Pilar kohviku rajanud. Ta on õnnelik, et võis ennast selle kauni koha, kohviku ja maalikollektsiooni omanikuks pidada, ning ka selle eest, et kõik, kes on sinna tassi kohvi jooma tulnud, on jutustanud talle köitvalt kas ühe pärimuse või seiga oma eluloost.
Aga seda, mis neid kõiki ühendas, saame teada alles viimases, veidi müstilise alatooniga peatükis.