Kaks õde

Minu õde Talvi sai hiljuti kahekümne kolme aastaseks. Ta on minust tervelt seitse aastat vanem. Aga me oleme, hoolimata vanusevahest, ühepikkused, täpselt sada kuuskümmend sentimeetrit, ja kaalume kah ühepalju - viiskümmend seitse kilo ja mitte üks gramm rohkem. Ja kuigi Talvi on juba hiiglama vana, on ta siiski täitsa talutav õde ning paistab, et ta ei ole oma noorust veel täiesti minetanud. Ju seepärast mõistab ta enamasti oma nooremat õde - see tähendab mind. See just teebki meie suhtlemise lihtsaks. Vahel tuleb muidugi ka ette, et Talvi püüab mind kasvatama hakata, täpselt sedaviisi, nagu me vanemad on teda volitanud. Kuid see ei kuku tal just hästi välja, sest ta teeb seda rohkem minu kiusamiseks. Ja sinna pole midagi parata, sest vanemad inimesed lähevad ikka veidi kiuslikuks. Õnneks tuleb selline kasvatamise laine talle üpris harva peale.
Nagu juba mainisin, on mu õde minu hooldaja. See on sellest tingitud, et mu vanemad elavad ajutiselt Inglismaa pealinnas Londonis. Ja kui mind veel polnud maamunalaiemas, elas ka Talvi nendega koos välismaal ja käis seal kooliski. Siis aga sündisin mina ja ema elas minuga mitu aastat kodumaal. Ka isa töötas siin. Kuid varsti kutsuti teda uuesti Londoni üliõpilasi õpetama. Talvi oli siis juba täisealine. Ema tahtis algul ka mind kaasa võtta, kuid Talvi tegi talle selgeks, et igaüks omandagu algteadmisi ikka omal maal ja omas keeles. Ta ütles veel, et tema tunneb siiamaani, et ta emakeelel on veidi võõras kõla juures. Ja kuna ta lubas minu eest hoolitseda nagu oma lihase lapse eest, julgeski ema isaga koos ära sõita. Ema käib küll igal aastal meid vaatamas, kuid lapse - see tähendab minu kasvatamine on ikkagi minu õe hapratel