Heade lootuste aegu. Näitlejamõtisklus oma ajast, oma …

Innokenti Smoktunovski teos „Heade lootuste aegu” on isiklik ja vahetu pilk ühe 20. sajandi silmapaistvama vene näitleja kujunemisteele, tema loomingulistele otsingutele ning ajastule, milles ta elas ja töötas. Raamat on mälestuste, päevikukatkete ja mõtiskluste kogum, milles autor käsitleb oma kutsumuse sisulisi ja vormilisi aspekte – mida tähendab olla näitleja, millist vaimset ja emotsionaalset pinget kannab lavaline või filmiline kohalolu ning kuidas rollid mõjutavad näitleja isiksust. Smoktunovski ei idealiseeri oma teekonda, vaid avab ka eksimusi, kahtlusi ja läbielatud vastuolusid.

Teos liigub läbi erinevate elulooliste peatükkide: lapsepõlv Siberis, sõjakogemused, esimesed sammud laval, koostöö lavastajate ja kolleegidega ning lõpuks tunnustused ja rahvusvaheline kuulsus. Olulisel kohal on mõtisklused klassikaliste rollide – Hamlet, prints Mõškin, Lenin – ümber, mida Smoktunovski ei käsitle üksnes kui kunstilisi saavutusi, vaid ka kui eetilisi ja eksistentsiaalseid katseid mõista inimest. Läbi isiklike kirjelduste avanevad ka NSV Liidu kultuurielu telgitagused: loomingulised piirid, tsensuur ja kompromissid, aga ka loovuse visadus nende tingimuste sees. Autor annab hääle oma ajastu loojale, kes vaatab tagasi lootuste ja pettumuste ajale tasakaalukalt, ilma enesehaletsuseta.

Innokenti Smoktunovski (1925–1994) oli vene teatri- ja filminäitleja, keda peetakse üheks psühholoogilise realismi peenemaiks esindajaks nõukogude kultuuris. Tema loomingus kohtusid intellektuaalne sügavus, haavatavus ja distsipliin. Kuulsust tõid talle eeskätt Shakespeare’i, Dostojevski ja Tolstoi tegelaste kehastused, samuti filmid Andrei Tarkovski ja Mihhail Rommiga. „Heade lootuste aegu” annab võimaluse näha lavatööd seestpoolt, läbi inimese, kes ei kõnelenud mitte ainult tekstist, vaid ka vaikusest selle ümber – ja sellest, mis jääb rolli taha peitu.