Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust

Kogumik „Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust“ koondab neli Honoré de Balzaci novelli ja lühiromaani, mis kuuluvad tema mahuka elutöö – „Inimliku komöödia“ – provintsitsüklisse. Neis lugudes uurib autor väikeste linnade elu, selle aeglast rütmi, sotsiaalseid pingeid ja inimsuhete pingestatust suletud kogukondades. Tuntumaist teos „Eugénie Grandet“ kujutab noore neiu saatust iseka ja ahne isa varjus, tuues esile nii sentimentaalse traagika kui majandusliku kalkuse. Romaani keskmes on materiaalne kitsikus ja vaimne allasurutus, mis üheskoos vormivad Eugénie saatuse vaikivaks leppimiseks.

„Muinsuse muuseum“ ja „Provintsi muusa“ jätkavad teemat, käsitledes kultuurilisi püüdlusi väikelinnas, kus loovus ja intellekt sageli põrkuvad väikluse ja konventsioonidega. Balzac kujutab siinses keskkonnas inimesi, kelle unistused ja võimed jäävad sageli süsteemi või olude tõttu realiseerumata, olgu tegemist kunstniku, haritlase või tundliku noorukiga. „Kuulus Gaudissart“ toob aga vahelduseks koomilisema tooni, jutustades kogenud müügimehest, kelle enesekindlus ja kõneosavus satuvad proovile provintsi lihtsameelsuses. Lugu pilab peenelt nii linnainimeste üleolekut kui maainimeste visadust ja omamoodi tarkust.

Honoré de Balzac (1799–1850) oli prantsuse realistliku romaani suurkuju, kelle looming ulatub üle sajandi inimese- ja ühiskonnauuringute. Tema „Inimlik komöödia“ koosneb üle 90 teose, mis jagunevad erinevatesse tsüklitesse – linna-, provintsi- ja maalugudeks. Balzaci tegelased ilmuvad sageli ühest teosest teise, luues ulatusliku ja mitmekihilise maailma, kus iga isiksus on osa sotsiaalsest tervikust. Tema stiili iseloomustab põhjalik psühholoogiline analüüs ja ühiskonnakriitiline teravus, mis teevad tema teosed tänaseni mõjuvaks ja mõtteainet pakkuvaks.