Pühapäevalapsed

„Pühapäevalapsed“ (*Söndagsbarn*) on Ingmar Bergmani autobiograafilise ainestikuga romaan, mis ilmus eesti keeles 1997. aastal sarjas *Loomingu Raamatukogu* kirjastuse Perioodika väljaandel. Tõlkijaks on Ülev Aaloe. Teos kuulub Bergmani nn perekonnatriloogiasse koos romaanidega „Hea tahe“ ja „Erakõnelused“. Lugu liigub kahe ajatasandi vahel: ühel pool on 1920. aastate keskpaik, kus üheksa-aastane poiss veedab suve koos perega, teisel pool aga 1960. aastate lõpp, mil sama mees kohtub surivoodil oma isaga. Tekst põimib lapse pilgu läbi nähtud perekondlikud suhted ja hilisema elukogemuse pakutud tagasivaate.

Romaani keskmes on peategelase ja tema isa keeruline suhe, mida autor kujutab nii intiimselt kui ka kriitiliselt. Lapsepõlve suved maal, jalutuskäigud, pühapäevased kirikuskäigud ja väiksemad perekondlikud rituaalid moodustavad mälupilte, mis on täis nii soojust kui ka varjatud pingeid. Loo teises plaanis seisab täiskasvanud poeg silmitsi oma isa vananemise ja surmaga, püüdes leida vastuseid minevikus varju jäänud küsimustele. Teos on ühtaegu mälestus ja fiktsioon, kus detailitäpsus ja poeetiline väljendus loovad sügavalt isikliku atmosfääri.

Ingmar Bergman (1918–2007) oli Rootsi filmirežissöör, dramaturg ja kirjanik, keda peetakse 20. sajandi olulisemate autorite hulka kuuluvaks nii filmis kui teatris. Tema loomingus on läbivalt olulised eksistentsiaalsed teemad, keerukad inimsuhted ja mälestuste mõju olevikule. Kirjanduses, nagu ka filmis, kasutas Bergman sageli autobiograafilist materjali, põimides selle väljamõeldisega, et uurida mälu ja tõe piire. „Pühapäevalapsed“ on üks näide tema oskusest luua intiimne, ent universaalselt kõnetav perekonnalugu.