Hea tahe

Ingmar Bergmani romaan „Hea tahe“ („Den goda viljan“) on autobiograafiliste joontega ilukirjanduslik teos, mis keskendub autori vanemate, Erik Bergmani ja Karin Åkerblomi nooruspõlve suhtele 20. sajandi alguse Rootsis. Romaan jälgib nende armumise, kihlumise ja abielu kujunemislugu, tuues esile noore vaimuliku ja kõrgest kodanlikust perest pärit neiu vahelised pinged, ootused ja sisemised vastuolud. Tegu on süveneva ja detailitäpse psühholoogilise jutustusega, kus armastus ja kohustus põimuvad ajastu rangete normide, usulise tõsimeelsuse ning isiklike püüdlustega.

Bergman käsitleb oma tegelaste kaudu suuremaid teemasid – moraalset vastutust, üksindust, armastuse haprust ja peresuhteid –, luues vaikse, ent pingestatud atmosfääri. Erik Bergmani kui idealistliku, ent range ja endassesulgunud pastori ning Karini kui tundelise, aga sõltuvuse ja allasurutud rolliga noore naise vahel kujuneb suhe, milles head kavatsused ei pruugi alati tuua soovitud tulemust. Loo arenedes muutub keskseks küsimus, kas „hea tahe“ – siiras soov toimida õigesti – on piisav, et ületada isiklikud ja sotsiaalsed takistused. Romaan on kirjutatud karge täpsuse ja sügava empaatiaga, mis iseloomustab ka Bergmani filmiloomingut.

Ingmar Bergman (1918–2007) oli Rootsi maailmakuulus filmirežissöör, stsenarist ja kirjanik, kelle looming on tuntud eksistentsiaalsete teemade, inimsuhete psühholoogilise sügavuse ja religioossete motiivide poolest. „Hea tahe“ kuulub tema autobiograafiliste romaanide triloogiasse koos teostega „Linnas“ ja „Laps“ ning sellest valmis ka Bille Augusti lavastatud film. Raamat pakub lugejale intiimset ja ajastutruud pilku ühe keerulise abielu algusloole, olles samas mõtisklus elu põhiliste väärtuste ja inimese sisemise heitluse üle.