Fanny ja Alexander

Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“ on poeetiline ja mitmekihiline romaaniversioon samanimelisest filmistsenaariumist, mis ühendab lapsepõlvemälestused, perekonnadraama ja metafüüsilise maailmatunnetuse ühte lopsakasse, aeglaselt avanevasse teosesse. Lugu toimub 20. sajandi alguse Rootsi väikekodanlikus keskkonnas ning jälgib Ekdahli perekonna elu läbi kahe lapse – Fanny ja eriti Alexanderi – silmade. Alguses turvaline ja rõõmus elu vanavanemate teatriõhustikus muutub järsult, kui nende isa sureb ja ema abiellub range piiskopiga, kelle kodu ja maailm on täis vaikust, allasurumist ja karistust.

Romaan on üles ehitatud vaheldumisi realistliku jutustuse ja lüüriliste, kohati unenäoliste episoodide vahele. Alexanderi sisemaailm, tema fantaasiad, hirmud ja trots põimuvad tegelikkusega, muutes narratiivi liikumise ajas ja ruumis pidevalt kõikuva piiriloominguna. Samal ajal kerkivad esile eksistentsiaalsed teemad: vabadus ja alistumine, elu ja surma mõistmine, kunsti ja usu vaheline pinge. Teos on ühtlasi austusavaldus teatrile ja kujutlusvõimele, mis võimaldavad inimesel säilitada sisemise autonoomia isegi kõige rõhuvamates oludes. Perekond Ekdahli maailm oma külluses ja inimlikkuses jääb vastanduma asketlikule ja hirmutavale piiskopi majapidamisele.

Ingmar Bergman (1918–2007) oli Rootsi filmilavastaja, stsenarist ja kirjanik, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks autoriks nii kino- kui kirjandusmaailmas. „Fanny ja Alexander“ oli tema loomingus üks hilisemaid töid ja sümboolne tagasivaade lapsepõlvele ning eluterviku mõtestamisele. Kuigi algselt loodud filmistsenaariumiks, on teose kirjanduslik versioon omaette väärtus, avades rohkem tegelaste sisemaailma ning pakkudes sügavamat mõistmist autori isiklikest ja kunstilistest otsingutest. Romaanina on see lugu samal ajal nii intiimne kui universaalne, kandes Bergmani loomingule omast vaimset sügavust ja empaatiat.