Kolmekümnes aasta

Raamat koondab Ingeborg Bachmanni esimese proosakogu tekstid, kus jutustajahääl nihkub lugejaga koos olukordadesse, mis tunduvad esmapilgul argised, kuid osutuvad proovikiviks keelele, moraalile ja enesetunnetusele. Kogumik liigub linnamiljööde, töö- ja sõpruskondade, perekondlike pingeväljade ning erakliku sisekõne vahel. Jutud ei paku valmis lahendusi ega ilusaid kokkuvõtteid, vaid lasevad näha, kuidas inimene komistab omaenda harjumuste ja kõnepruugi külge: vestlused libisevad ümber põhilise, väited muutuvad ümberütlusteks, ja tegelased tajuvad, et sõnad ei kanna neid üle keerukatest suhetest ega katkestatud elulugudest. Proosa ei sõnasta programmset kriitikat, ent näitab täpselt, kuidas võim, harjumus ja hirm vormivad käitumist. Kogumikku raamib tõlkija Liisi Rünkla saatesõna, mis osutab tekstide taustale ning asetab need autori mõttelisse arengusse.

Teos teeb lugejale nähtavaks hetked, mil ihalus selguse järele põrkub õppimatu kõne ja poolikute otsustega. Jutud jälgivad, kuidas tegelane püüab hakata elama teistmoodi, ent satub uute narratiivide lõksu: vabaduse soov vormub käsuks, armastuse nimel astutud samm muutub enesepettuseks, mälu ja vaikimine tõrjuvad teineteist. Kogumik ei lammuta maailma suurte deklaratsioonidega; see näitab, kuidas väiksed lausungid, kordused ja vaikimised teevad oma töö ning kuidas inimese mõistus korrastab kogemust, mis ei taha korrastuda. Lugeja leiab siit õhtu- ja köögilaua vestlusi, ametkondade argipäevi ja üksilduse hääli, mille kaudu ilmutab end sõjajärgne Euroopa argine kulg, klassi- ja sooasümmeetriad, kõlbeliste mõõdupuude libisemine. Nii kujuneb kogumikust justkui töölaud, millel inimene kaalub oma otsust, katsetab uut kõnet ja lepib, et mõni tee jääbki pooleli.

Ingeborg Bachmann oli 20. sajandi teise poole saksakeelse kirjanduse keskseid autoreid, kelle luule ja proosa uurivad keele piire ning käitumise varjatud sundi. Tema loomingu võtmesõnad on vastutus, mälu ja kõne, mitte loosung ega lihtsustatud psühholoogia. Kirjanik tegutses ka kuuldemängu ja esseistika vallas; kriitikud märgivad tema tekstides püsivalt keele ning vägivalla seost, osutades, kuidas fraasid ja žargoonid normaliseerivad seda, mida tegelased nimetavad paratamatuseks. Bachmann ei esita end autoriteedina; ta paneb lugeja kuulama, kuidas inimene hakkab rääkima teistmoodi, ja laseb näha, mis siis juhtub. Sellest kasvab proosa, mis ei soovi kinnitada tõdesid, vaid lubab töötada omaenda arusaamise kallal.