Kolm teed järve äärde

Austria kirjaniku Ingeborg Bachmanni jutustustekogumik „Kolm teed järve äärde” koondab kuus proosateksti, milles vaadeldakse kaasaegse Euroopa inimese sisemisi ja väliseid rännakuid, eneseotsinguid ja katkestusi. Pealkirjaga lugu „Kolm teed järve äärde” on neist tuntuim ning jälgib endise ajakirjaniku Franziska Loewe sisemisi heitlusi, kui ta naaseb pärast pikka välismaal elamist lapsepõlvepaika Austria järve ääres. Mineviku varjud ja katkised suhted tulevad taas esile, luues õhustiku, kus iga inimene on korraga kohal ja eemal, seotud ja lahutatud.

Kogumiku tekstides kerkivad esile teemad nagu võõrandumine, mälu roll identiteedi kujunemisel, armastuse ja vaikuse pingeväli ning naise positsioon sõjajärgses Euroopas. Bachmanni keel on tihe ja poeetiline, tema jutustused ei paku lihtsaid vastuseid ega sirgjoonelisi lahendusi. Tegelaste elu on sageli nihkes – suhted kulgevad mööda paralleelseid trajektoore ning ühiskondlikud ootused põimuvad isiklike läbikukkumistega. Ajalooline trauma, eriti Teise maailmasõja mõju, imbub pealtnäha isiklikesse lugudesse, andes neile sügavama, poliitilisema mõõtme. Bachmann uurib vaikust mitte kui tühjust, vaid kui kogemuse osa, mis mõjutab suhtlemist, tajumist ja kirjutamist ennast.

Ingeborg Bachmann (1926–1973) oli üks olulisemaid saksa keeles kirjutavaid 20. sajandi autoreid. Ta õppis filosoofiat ja psühholoogiat, kuulus saksa kirjandusrühmitusse Gruppe 47 ning avaldas lisaks proosale ka luulet ja kuuldemänge. Tema loomingut iseloomustab sügav keeleline tundlikkus ja sotsiaalne kriitilisus, eriti seoses naise kogemusega patriarhaalses ühiskonnas. Bachmanni mõju hilisemale Euroopa kirjandusele on märkimisväärne, seda nii temaatilise julguse kui ka stiililise nõudlikkuse poolest.